Inimestepüüdja kütt ja kalamees

See on kirjandusevangelisti kohustus ja rõõmus võimalus külastada iga kodu oma piirkonnas. Ta läheb inimeste juurde. Inimesed ei tule tema juurde. Ta on kütt ja kalamees, kes püüab inimesi.

"Vaata, ma läkitan paljude kalameeste järele, ütleb Issand, et nood püüaksid neid; ja pärast seda ma läkitan paljude küttide järele, et nood kütiksid neid kõigilt mägedelt ja kõigilt künkailt ning kaljulõhedest" (Jeremija 16:16).

Üks kirjandusevangelist tundis, et peab külastama tänavast üsna kaugel eemal asuvat väikest maja. See oli tegelikult peaaegu vaateväljast väljas. Kuigi oli hilja, otsustas ta seda kodu külastada kohe, enne kui ööpuhkuseks pausi teeb. Ta koputas uksele ja majaperenaine lasi ta sisse. Kui ta raamatuid tutvustas, kiirustas naine talle näitama sarnaseid raamatuid, mida ta abikaasa mõne aja eest oli ostnud. Ta oli väga huvitatud terviseraamatust ja esitas sellele tellimuse.

Kui kirjandusevangelist seda väikest maja teist korda külastas, kohtus ta ka abikaasaga, kes tundus olevat õnnelik kohtumise üle. Tegelikult tundis abikaasa, et Issand oli kirjandusevangelisti nende juurde ja nendega rääkima saatnud. Tuli välja, et see abikaasa oli varem adventist olnud, kuid kuidagi kogudusest eemale triivinud. See oli juhtunud mõne aasta eest, kui ta pidi kolima Michigani osariiki. Ta ütles, et oli palju kordi mõelnud oma vaimulikust olukorrast ja soovinud lapsi Jumala Sõna tões kasvatada. Ta oli ka igatsenud, et ta naine õpiks tundma teed, millelt tema oli kõrvale kaldunud. Sel õhtul palus ta siiralt kirjandusevangelistil jääda ja nendega põhjalikumalt vestelda ning palvetada. Oli juba hilja ja öö oli väga külm. Nad palusid evangelistil isegi terveks ööks nende juurde jääda. Nii soojad olid nende tunded selle kirjandustöölise vastu.

Tööline jäi, et nendega juttu ajada ja palvetada. Issanda kohalolekut oli sellel väikesel koosolemisel selgelt tunda. Mees kiitis Issandat selle võimaluse eest oma elu uuesti Talle pühendada ja Jumala tarandikku naasta. Alles varajastel hommikutundidel lahkus kirjandusevangelist sellest kodust. Kohaliku koguduse palvekoosolekul palvetasid nad eriliselt selle pere pärast. Kaks nädalat hiljem ilmus see mees Hingamispäeva hommikul kirikusse ja andis suure rõõmuga oma tunnistuse. Sellele järgneval nädalal tuli ta naine temaga kirikusse kaasa.

Kadunud poeg oli tagasi pöördunud! Kindlasti rõõmustasid inglid, kui see perekond pöördus. See juhtus, sest seal väljas oli keegi, kes kirjandustöö raames inimestega ühendust võttis. Isiklikule silmast silma tunnistamisele pole vastast. See on Jeesuse meetod. On nii paljusid, kes on meie käeulatuses ning ainult ootavad, et keegi tuleks ja julgustaks neid oma nooruspäevade Issanda juurde tagasi pöörduma.

"Meie koguduseliikmed peaksid tõusma ja särama, sest nende valgus on tulnud ja Issanda hiilgus on nende kohale kerkinud. Las need, kes tunnevad tõde, ärkavad unest ja annavad endast kõik, et jõuda inimesteni, kus nad ka poleks" (Ellen G. White, "Kolportööritöö").