USK JA KÄITUMINE

Kui mõistuseajastu filosoof David Hume lõpetas kõnelemise ülikooli ühel kogunemisel, pöördus üks rivis olnud üliõpilane teise poole ja lausus: “Ta tegi kõik maatasa, eks ju? Ta ei jätnud usule ribakestki.” Kuid teine noormees vastas: “Minu ema usku ei puudutanud ta vähimatki.”

Kui olin noormees, kolledžipäevil, lugesin vastuväiteid Piibli inspi- reerituse ja kristliku usu teiste alussammaste kohta. Siis mõtlesin teatud inimestele, keda tundsin, eriti oma vanematele. Ja mind valdas mõte: Nad on mõlemad näited ja tõendid kristluse tõepärast. Nad on väga Kristuse moodi, nii et Tema peab oma Vaimu läbi neis elama. Piibel peab olema tõde.

Minu jaoks on see ümberlükkamatu argument. Tõeline kristlane on minu jaoks kristluse tõestus. Tõeline Piiblisse uskuja, keda juhib Püha Vaim sõnakuulmise teel, demonstreerib Pühakirja inspireeritust. Sellised tõestused elavad ja liiguvad täna ringi igal pool maailmas.

Tunnistus, et Jumala arm on tegev usklike südames, peab olema nähtav nende igapäevaelus. Paulus märkis seda nii: “Ent Jumala rajatud alus püsib kindlana ja Temal on see pitser: Issand tunneb neid, kes Tema omad on; ja: ülekohtust loobugu igaüks, kes Issanda nime nimetab” (2. Tim 2:19). Jakoobus ütles: “Ent kas tahad teada, oh tühine inimene, et usk lahus tegudest on tõhutu?” (Jak 2:20). Kristlase elus on kaks lahutamatut asja – usk ja käitumine. Me ei saa neid lahutada. Need kuuluvad kokku ning me ei tohiks neid teineteisega segi paisata.

Peame alati meeles hoidma, et Jeesuse silmis ei olene inimese vastuvõtmine headest tegudest. Samal ajal peame meeles pidama, et Jeesus “valis” ja “seadis” meid “kandma vilja, mis jääks”. Ja sõnum on see: Tõeline usk Jeesusesse kätkeb endas Tema surma meie pattude eest, kuid usk teeb enamat – see juhib elu uueks-loomisele Püha Vaimu väe läbi. Tulemuseks on, et kristlased esitlevad seda uut elu maailmale, kui nad elavad, käituvad, ja räägivad nagu Jeesus.

H. M. S. Richards, Jr.