SPONTAANNE USK

Päästev usk tuleb ainult läbi ususuhte Kristusega. Kõige parem lihtsatest definitsioonidest usu kohta on see, et usk on usaldus. „Usk on Jumala usaldamine” – Kasvatus, lk 253. Kui usk on usaldmine, siis usu saamise hetkel tekib kohe kaks osapoolt. Ei ole võimalik omada usku ja ainult ühte osapoolt, ühte isikut. Usul on ka subjektiivne element – kumbki osapool sõltub teisest.

Kuidas õppida teineteisest sõltumist? Selleks on vaja kahte asja: Sul peab olema keegi, kes on usaldusväärne ja sa pead teda tundma õppima. Kui aga on keegi, kes ei ole usaldusväärne, siis tema tundmaõppimine ei kasvata usaldust, vaid hoopis usaldamatust! Kui on keegi, kes ei ole usaldusväärne, siis sa ei pea õppima, kuidas teda mitte usaldada – see tuleb ju iseenesest. Sama kehtib ka vastupidise olukorra kohta. Kui inimene on täielikult usaldusväärne, siis ei pea sa tema usaldamiseks tegema muud, kui teda tundma õppima ning usaldus tekib loomulikult ja iseenesest.

Päästev usk on alati millegi tulemus. See on suhte tulemus Temaga, kes on täiesti usaldusväärne.

Seega, kuidas peaks arendama suhet? Temaga tuttavaks saamisega suhtlemise läbi. See on ükskõik kellega suhte hoidmise aluseks. Kuidas saab suhelda Jumalaga, Jeesusega? Piibli kaudu – nii räägib Jumal meiega. Samuti palve läbi – nii räägime meie Temaga. Lisaks veel kooskäimised erinevates kohtades ja ühine tegevus – selleks on kristlik teenimine. Läbi nende lihtsate vahendite, mis Jumal meile on andnud, toimibki suhe. Kui õpime Teda tundma, siis usaldame Teda täiesti loomulikult. Ja kui me juba usaldame Teda, siis on meil ka usk.

Seega ei saa olla usk miski, mida saame ise tekitada. See on Saatana idee panna meid mõtlema, nagu saaksime ise oma usku tekitada. Ta teab, et kui ta suudab meid panna oma usu tekitamise kallal vaeva nägema, siis on meie tähelepanu eemal Jeesusest, usu tegelikust allikast. Pannes meid ise enda usku tekitama, keskendab ta meie tähelepanu endile – ja kui tal see õnnestub, siis ei ole meil võimalustki tõelist usku kogeda.

Nii et kui soovin saada tõelist usku – seda, mis tegelikult loeb, ja seda, mis päästab – siis pean õppima Jumalat usaldama. Selleks aga pean Teda tundma õppima. Võin Temaga tuttavaks saada läbi lihtsa suhtlemise ja kui ma tunnen Teda, siis ma ka usaldan Teda spontaanselt.