7. juunil 2016 oli üks naine koos oma kolmeteistaastase tütrega poes, kui üks mees üritas tüdrukut röövida. Kui mees vedas tüdrukut väljapääsu poole, tegi ema tema päästmiseks kõik, mida suutis. Viimaks viskus naine lapse peale ja röövija ei suutnud neid mõlemat lohistada. Mees lasi tüdrukust lahti ja läks ukse poole. Politsei võttis ta parklas kinni. Valvekaamera salvestas kogu selle kohutava intsidendi.
Pilt sellest emast, kes teeb kõik, mis vaja, et röövijat tagasi tõrjuda, on kujutluspilt, mis mul tekib, kui loen tänast teksti. Jeesus ütleb kindlalt: „Keegi ei kisu neid minu käest.“ (Johannese 10:28) Seda lauset kordab Jeesus kahe salmi jooksul kaks korda. Astudes vastu neile, kes Temasse ei uskunud (salmid 24, 25), selgitab Jeesus, kui turvaline on Tema lammastel Tema ja Isa käes: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. Mina ja Isa oleme üks.“ (salmid 27−30) Kes usub Jeesusesse ja järgib Teda, on igavesti kaitstud, nagu lammas on kaitstud hea Karjase käes, nagu laps saab olla rahulik armastava vanema süles. See toob sügava rahu ja hajutab mure tuleviku, maailma lõpu, igavese elu ja muu pärast. Võidrahus olla universumi kõige võimekamates kätes. Isegi kui Jumala vastane üritab meid Tema käest ära kiskuda, ei lase Jeesus ja Isa sel juhtuda, sest nad on suuremad kui ükski võim, mis võib Jumala lapsi ähvardada. Jeesus pakub meile kindlust. Leon Morrise sõnadega: „Keegi ei kisu neid Kristuse käest ära. See on kristliku usu juures üks väärtuslik asi, et meie igavese elu püsimine ei sõltu meie nõrgast kinnihoidmisest Kristuse käest, vaid Tema tugevast haardest meie ümber.“*
Minu vastus:
*Leon Morris, „The Gospel According to John“, toim. tr, NICNT (Grand Rapids, MI: 1995, Eerdmans), 463.
In English