1855. aastal sündis Virginias poisslaps. Tema nimi oli Charles Kinny ja ta oli sama armas ja kortsuline nagu iga teine beebi, kuid see väike poiss oli ori. Tema ema koheldi nagu omatavat asja, tal polnud ühtki õigust ning sama kehtis Charlesi kohta. Tema saatus oli töötada kogu elu omaniku tujude kohaselt.
Kuid asi läks teistmoodi − Jumal oli kutsunud selle riigi rahvast orjust igaveseks lõpetama. 1865. aastal, kui Charles oli kümneaastane, oli kodusõda läbi ja ta oli vaba!
Noore mehena jõudis Kinny kaugele läände, metsikusse ja karusesse piirilinna Renosse Nevada osariigis. Me ei tea tema haridusest kuigi palju, kuid vähemalt lugeda ja kirjutada pidi ta oskama, ning arvestades temaga peagi juhtuvat, pidi ta intelligentne olema.
Adventevangelism oli J. N. Loughborough abil jõudnud kõrbesse ning Kinny kuulas koosolekuteseeriat Piibli tõest, mis muutis tema elu. Peale selle kõneles Ellen White ise ja Charles Kinny ei unustanud seda jutlust kunagi. Rajati väike, seitsmeliikmeline kogudus ja 23-aastane Kinny oli seal liige. Temast sai kohe koguduse ametnik ja uhke nimega misjoniseltsi Nevada Track and Missionary Society sekretär.
Ta oli oma töös hea, tema aruanded olid ülikorrektsed ning ta kirjutas oma uuest usust nii selgeid ja veenvaid esseesid ja artikleid, et kohalikud liikmed saatsid ta koos California liiduga Healdsburgi kolledžisse (praegu Vaikse ookeani uniooni kolledž) kõrgemat haridust saama. Teda õnnistati võimalusega kuulata mitmeid kordi Ellen White’i kõnelemas, sest Ellen White elas ja töötas sel ajal tolles piirkonnas.
Charles Kinny oli jõudnud oma vähe lootustandvast algusest selles maailmas palju edasi. Aga Jumal oli alles alustanud.
Lootuse Jumal, Sa valvasid oma rahvast, kui nad kannatasid sajandeid orjuse ja rõhumise all ning Sa vabastasid nad viimaks. Sina õnnistad kõiki, kes elavad, kuid Sa saad tihedat koostööd teha ainult nendega, kes Sinu poole pöörduvad. Aita, et ma ei laseks vähetõotavatel algustel või näilistel takistustel tekitada arvamust, nagu ei saaks ma Sinu heaks töötada!
In English