PATU MÕISTMINE

Arusaamine Jumala armastusest nii, nagu see ilmestub lunastusplaanis, viib meid kolmanda sammuni Kristuse juurde tulekul – patu mõistmiseni. Biheiviorist defineerib patu kui seadusest üleastumise – ja see on õige. See on Piiblis ainus seaduslik, kohtulik definitsioon patule. Kuid Piiblis on ka definitsioone, mis lähenevad asjale sügavamalt. Üks parimaid on kirjutatud Roomlastele 14:23: „Aga kõik, mis ei tule usust, on patt.” Ükskõik, mida ma teen, kui see ei ole tehtud läbi usu Kristusesse, siis on see patt.

Patu kohta on kaks definitsiooni: Patt on elu ilma Kristuseta ning patt on ka seadusest üleastumine. Kui elame lahus Jumalast, siis viib see ka seadusest üleastumiseni. On huvitav, kuidas Piiblis King James´i versioonis on öeldud 1Jh 3:4: „Kes iganes teeb pattu [ehk siis kes elab lahus Jumalast], see astub üle ka seadusest.”

Millal tegi Eeva pattu? Kas siis, kui ta sõi õuna? Ta tegi pattu siis, kui ei uskunud seda, mida Jumal talle ütles, ja seeläbi kõrvale kaldus. Õuna söömine oli lihtsalt selle tagajärg. Kui mul on probleeme valede asjade tegemisega, siis tegelik probleem on hoopis see, et elan lahus Jumalast. Või siis pole ma Teda tundnud piisavalt kaua, et võiduni jõuda ja pole lasknud Jeesust mind kasvatada.

Seega, kui me räägime süüdimõistmisest, siis tähendab see arusaamist, et oleme patused vaatamata sellele, mida oleme teinud. Vaatamata sellele, kui head või halvad oleme olnud. Me sündisime patustena ja seega oleme juba loomu poolest patused. 1Jh 5:17 „Kõik ülekohus on patt”. Rm 3:10 „Ei ole õiget, ei ühtainsatki” Niisiis ei ole ühtegi õiget, kõik oleme ülekohtused ja ülekohus on patt. Aga ära kunagi mõtle, et oleme vastutavad selle eest, et sündisime siia patusesse maailma. Jeesus teab, kuidas me siia sündisime ja ainus asi, mille pärast vastutama peame, on lunastusplaani järgimine.

Kui tunnetame Jeesuse kohalolekut, siis mõistame järsku, et oleme patused. Mitte selle pärast, mida oleme teinud, vaid selle pärast, kes me oleme. Läbi selle arusaamise tunnetame vajadust Tema järele.