Võimatu on öelda, kui palju inimesi võis enne veeuputust planeedil Maa elada. Mõned piibliuurijad on üritanud 1. Moosese raamatus saadaolevate andmete põhjal järeldusi teha ning on pakkunud, et siis võis olla lausa miljard inimest.
Kui paljud vastasid Noa kuulutusele? Ta jagas viimast hoiatuskuulutust avalikult palju aastaid ja suurem osa sellest langes kurtidele kõrvadele. Enamik inimkonnast oli läinud nii kaugele, et ei olnud enam pöördepunkti, ja nad lükkasid viimase armupakkumise tagasi. Pärast mitmekümneid aastaid olid ainsad, kes laeva tulid, Noa pere liikmed. Võib öelda, et Noal õnnestus ristida ainult oma lapsed.
Kui ta oleks olnud tänapäeva evangelist, oleks meil ehk kiusatus ta tulemuste puudumise tõttu ametist maha võtta: „Vaata, kui suured on kulutused! Me ei saa mingeid tulemusi! Aeg on see asi lõpetada.“
Noa lugu meenutab meile midagi väga olulist: nimetus „ülejäänud“ ei sõltu arvudest. Väikesed tulemused ei muuda koguduse missiooni olematuks; kui ka mitte keegi mitte kunagi ei vastaks, oleks meil ikkagi kohustus kolme ingli kuulutust kuulutada. Õnneks ei ole asi nii; praegu vastavad inimesed rekordilistes arvudes. Aga kui ei vastaks, oleks meil ikkagi vastutus kuulutamise ülesannet täita.
Piibel ei maini kusagil, et meie missioon ei ole enam oluline, kui arvud on väikesed – Noa oleks teinud pattu, kui oleks Jumala sõnumi kuulutamise katkestanud. Meid ei ole kutsutud lihtsalt Jumala heaks midagi tegema; meid on kutsutud olema lõpuajal see hääl, mis kutsub eksinud inimkonda Paabelist välja tulema.
Ajaloo suures lõpustseenis ei öelda kunagi, et inimestel ei olnud võimalust rohkem teada. Ei ole võimalik väita, et kellelgi polnud võimalust; armuust hoiti lahti nii kaua kui võimalik, kuna Jumal ei taha, et keegi hukkuks (vt 2. Peetruse 3:9). Kui Jeesus tuleb nõudma endale seda, mis õigusega Talle kuulub, näitab kohtumõistmine, et kunagi ei olnud aega, mil polnud kõrbes häält hüüdmas: „Valmistage Issandale tee.“ (Matteuse 3:3)
In English