Võib-olla on Jumala lõpuaja ülejäänud rahva peamine omadus see, et nad „järgivad Talle, kuhu ta iganes läheb“. Nende süda on Kristusega nii tihedalt seotud, et Tema tahe saab nende tahteks. Nad on maha jätnud inimliku vastuhaku ning otsustanud, et „sinu tahe sündigu“ on palju mõistlikum teguviis kui „minu tahe sündigu“.
Nad käivad oma isa Aabrahami jälgedes, kes jättis maha muretu ja mugava elu ühes vanaaja maailma kõige rikkamas linnas, et elada tagasihoidlikku ränduri elu, eelistades „kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal“ (Kiri heebrealastele 11:10).
Aabrahami kodulinn Kaldea Uur oli vanaaja Mesopotaamia kadedusobjekt. Kui söör Leonard Woolley alustas 1922. aastal Uuris väljakaevamisi, oli ta leitust hämmastuses: kahekorruselised majad vannitubade ja keerulise veekogumissüsteemiga. Uuri linna elanikud olid uskumatult jõukad, suures osas tänu kergele juurdepääsule Pärsia lahe kaubateedele. Neil ei olnud millestki puudust.
Aga kui Aabraham kuulis Jumala kutset, teadis ta, et mitte miski Uuris ei kannatanud võrdlust selle varandusega, mis oli Kristuses. Kui ta oleks sinna jäänud, oleks linna mõju tema tunnistuse nüristanud. Ta pidi eralduma − ta kutsuti välja. Temast sai „heebrealane“ – see nimi tähistas kedagi, kes on kutsutud jõe teiselt kaldalt.
Jumal soovis asustada ta vanaaja maailma ristteedele, kohta, kus inimkond näeks ja kuuleks Kristuse lugu templi kombetalitustes ja toimingutes juba enne seda, kui Jeesus endale inimkuju võttis. Aabrami lapsed pidid olema eraldatud, kuid mitte ligipääsmatud. Nad pidid kutsuma maailma koos endaga Talle järgima.
Sama kehtib Aabrahami järeltulijate viimase põlvkonna kohta. Me oleme selles maailmas, kuid mitte maailmast; „valitud sugu“ (1. Peetruse 2:9), maailmast eraldatud, kuid mitte eliit ega ligipääsmatu. Meie roll, nagu Aabrahamilgi, on jätta maha selle maailma armastus, järgida Talle, kuhu ta iganes läheb, ning hoida kutse uks avatuna kõigile rahvastele, keeltele ja suguharudele.
In English