Ehk ei peaks tulema üllatusena, et Saatan ilmus taevasesse nõukogusse. Eedeni aias oli inimkond andnud Jumalalt saadud ülemvõimu ära ja nüüd klammerdus kurat selle maailma kui enda oma külge. Ta tundis, et tal on õigus ilmuda kohale selle planeedi esindajana.
„Kus sa olnud oled?“ küsis Jumal.
„Käisin maad mööda hulkumas ja rändamas,“ vastas ta. See ei tähendanud lihtsalt, nagu oleks ta käinud jalutamas; Piibli aegadel oli jalg omandi sümbol. Ta väitis universumi ees, et maa kuulus nüüd talle. Jumala näo järgi loodud inimesed olid Jumala valitsuse asemel tema valitsuse valinud.
„Oota nüüd!“ vastas Jumal. „Kõik ei ole sinu oma. Kas oled näinud mu sulast Iiobit? Tema sarnast ei ole maa peal; ta on vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast.“ (Iiobi 1:8, ümbersõnastus)
Oli veel inimesi, kes olid Jumalale ustavad. Neid võis olla vähe − ülejäänud −, kuid nad kuulutasid oma eluga, et see planeet, hoolimata meie patusest vastuhakust, on ikkagi meie Isa maailm.
Kuigi meil ei ole teada täpne aeg, millal Iiobi raamat kirjutati, tundub, see olevat pärit patriarhide ajast ning vana traditsioon väidab, et see oli esimene kirjapandud Piibli raamat. See on varajaste ülejäänute lugu – lugu mehest, kelle ustavus Jumalale jäi kindlaks isegi siis, kui kurat tegi otsusekindlaid katseid teda ümber pöörata. See võimaldab heita põgusa pilgu vähemalt ühele Jumala ülejäänute rahva olulisele rollile − anda Jumalale vabadus kuradi pidevate väidete taustal, et see maailma kuulub talle, öelda: „Ei, see maailm kuulub ikka veel mulle. Need inimesed on minu Poja vere all ja need inimesed soovivad oma vabast tahtest, et ma ennistaks kõik nii, nagu oli enne seda, kui sina selle hävitasid.“
Kurat võib Jumala ülejäänud rahvale saata kaela kõige halvema (Ilmutuse 12:17), nagu ta tegi Iiobiga, kuid see ei kõrvalda Jumala lõpuaja tunnistajaid sellelt planeedilt. Jeesus tuleb ja võtab tagasi selle, mis õiguse ga kuulub Talle.
In English