Kirjandusevangelisti usk

Kirjandusevangelist George oli kindel, et Jumal vastab ta palvele päeval, mil ta ühe taluniku kodus vihma pärast palvetas. Kuid ta ei oodanud, et see nii ruttu ja nii vägevalt sünnib.

Talumeeste jaoks oli väga kuiv aasta. Vihma polnud kahe aasta jooksul peaaegu üldse sadanud ja peaaegu kindlasti oli ees järgmine kuiv aasta. Nad pidid oma lehma- ja lambakarjadele süüa ostma – loodusest polnud neil midagi võtta. Talupidajad olid suures mures. Nende edu sõltus väga suurel määral vihmast. Ja just sellistes tingimustes jõudsid George ja ta kaaskirjandusevangelist sellesse tallu, et peremehele raamatuid müüa. Miski ei rääkinud nende kasuks.

George tutvustas väga hästi "Piiblilugusid" ja "Suurt võitlust". Talunik oli huvitatud, kuid kuidas võis ta raamatute ostmisele mõelda, kui pidi oma karjale toitu ostma. Ta võitles endaga ja ütles seda ka kirjandusevangelistidele: "Ma ei saa teie raamatuid osta, ükskõik kui palju ma seda ka sooviks. Ma vastutan oma kariloomade eest. Kui ma teaksin, et meil sel või siis järgmisel nädalal kindlasti vihma tuleks, ostaksin ma kindlasti teie raamatuid."

Talupidaja sõnad andsid George'ile mõtte, mida järgmisena öelda. "Härra," ütles ta taluperemehele, "me palvetame Jumala poole, et vihma tuleks. Me ei tee seda homme ega järgmisel nädalal, vaid nüüd kohe. Teie kari vajab vihma nüüd ja kohe. Teil on vaja kergendust oma stressist nüüd ja kohe. Meie taevane Isa teab seda ja Ta kuuleb meie palveid."

Talunik nägi mõnevõrra üllatunud välja, kuid põlvitas koos kirjandusevangelistidega ja kuulas George'i väga siirast ja isiklikku palvet, mis palus Jumalal Ta tõotusi täita. Palve polnud eriti pikk, kuid asjakohane ja tundeküllane. Püha Vaimu kohalolek oli nendega. Nad tõusid ja George, sirutudes oma tellimisraamatu poole, ütles: "Härra, kui te tõesti usute, et Jumal vastab teie palvele, peate seda usku täna oma tegudega näitama ja need raamatud ostma. Jumal hoolitseb teie eest. Tema tõotused on kindlad. Sama palju, kui teie kariloomad toitu vajavad, vajate teie ise vaimulikku toitu."

Talunik oli ikka veel kõhkvel, kuid ta võttis raamatud ja piilus ülespoole, et näha, kas seal oli juba mõni pilv. Kuid taevas oli selge. Kaks kirjandusevangelisti lahkusid talust, ikka veel anudes, et Jumal nende palve täidaks. Jumal ei jätnud neid hätta. Kaks tundi hiljem läks taevas tumedaks ja varsti pärast seda hakkas sadama. Sadas vahetpidamata kolmkümmend kuus tundi.

Ma olen kindel, et see talupidaja mäletas kirjandusevangelisti palvet veel pikka aega. Ma usun ka, et järgmine kord, kui mõni kirjandusevangelist selle talumehega vihma pärast palvetada tahab, palub too, et kirjandusevangelist ka vihma kestvust täpsustaks – et mitte jälle kolmkümmend kuus tundi!