VABADUS SÜÜST, PIINAST JA KAHTLUSEST

Põhja-Indiasse minevas karavanis vajus kuumusest ja teekonna raskusest kokku üks vana mees. Viimaks ei suutnud ta enam edasi minna ning kaaslased jätsid ta tee äärde surema. Reisiseltskonnas oli üks misjonär, kes põlvitas vana mehe kõrvale ja küsis talt sosinal: „Vend, milline on sinu lootus?“ Surev mees kergitas end veidi ja vastas vaevukuuldavalt: „Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.“ Siis tegi ta viimase hingetõmbe ja suri.

Misjonäri üllatas selline vastus ja sureva mehe rahulik kindlus. Esialgu ei suutnud ta taibata, kust oli see mees omandanud teadmise päästest. Siis aga märkas ta, et surnud mees hoidis kõvasti peos üht paberitükki. Ta kangutas mehe sõrmed lahti ja leidis, et paberitükk oli üks lehekülg Piiblist, 1. Johannese 1. peatüki koht. Sellelt ainsalt leheküljelt oli vana mees leidnud igavese elu.

Ühes tähendamissõnas räägib Jeesus variserist, kes läks pühakotta ja palvetas: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.“ Kontrastiks rääkis Jeesus tölnerist, kes palvetas: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ (Lk. 18: 9-13).Indias karavanist välja langenud vana mees ja tölner olid sugulashinged, kuna mõlemad toetusid tõotusele: „Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.“

Kas soovime paljastada oma südamed kõikenägevale Jumala silmale? Kas tahame oma elu täna läbi vaadata ja paluda andestust Jeesuse vere läbi, ning minna isegi nii kaugele, et öelda: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline“? Miljonid inimesed, kes võitlevad süütunde, kahtluse, piina ja enesele etteheidete tegemisega, peavad vaid vastama Jeesuse pakkumisele ning lubama Tal rakendada Tema lihtsat ravimit – puhastavat verd. Kui me sirutume välja usus ja võtame vastu Jeesuse pakkumise, on meil kindlus, et meie patud on andestatud ja, et me saame igavese elu. HMSR