VAJADUSE TUNNETAMINE

Ühel hommikul tuli keegi, kes töötasid kolledži farmis, tagasi ühiselamusse kotitäie kuivatatud teradega, mida hoiti farmis lehmadele söödaks. “Lehmad võivad heina süüa, aga meie sööme teravilja.”, ütles mees ja pani koti oma kappi. Kõik tema kaaslased tulid igal hommikul kausikesega ja puistasid sinna kuivatatud teri. Kellele ikka enam kohvikut vaja läks? Keegi ei teadnud, miks seda vilja lehmadele söödeti. Põhjus oli selles, et see vili oli kokku pühitud viljahoidla põrandalt. Kui siis ühel hommikul avastati vilja seest kotist mõned “loomakesed”, leidsid kõik jälle otsetee kohvikusse. Järsku otsustasid kõik, et nad vajavad siiski kohvikut.

Sa ei tunne kunagi rohkem vajadust olla kindlustatud tulekahju vastu kui siis, kui su maja põleb. Sa ei tunne kunagi suuremat vajadust autoremonditöökoja järele kui siis, kui su auto hakkab streikima ja peatub tee ääres, ehkki hiljem selgub, et sul on bensiin otsas. See on nagu siis, kui sa oled haige ja mõistad, et vajad arsti. “Mõttetu on pakkuda arsti neile, kes on terved või vähemalt arvavad end olevat. Te peate neid esmalt veenma selles, et nad on haiged, muidu ei täna nad teid iialgi abi eest. Sama mõttetu on pakkuda Kristust neile, kelle süda pole iial murdunud.” – Suur võitlus, lk. 264.

Erinevus tuleb vajaduse tunnetamisest. Vajaduse tunnetamine tuleb Jumala armastust vaadeldes. Sa ei pea ootama mõnda teist inimest, kes juhataks sind Tema juurde. Sa võid maha istuda – algul sa võid isegi leida, et see on raske – ja rahulikult õppida ning mõtiskleda Jumala armastuse ilmutusest Jumala Sõnas Jeesuse Kristuse elu kaudu. See on lühike rada, mis võib sind tuua vajaduse tundmisele, et Kristuseta läheks kogu su elu raisku. Tule Tema juurde seal, kus Ta end ilmutab, mõistes samal ajal, et Tema on väljas otsimas meist igaüht. “Kui sa astud kas või sammukese Tema poole kahetsuses, tõttab Ta sind haarama oma käte vahele lõputus armastuses.” – Kristuse tähendamissõnad, lk.206.