Teise maailmasõja algul ütles Winston Churchill Ameerika Ühendriikide president Franklin Rooseveltile: „Anna meile tööriistad ja me teeme selle töö ära.” Churchill pidas loomulikult silmas sõjapidamisvahendeid, kuid vaimulike andide roll koguduses on sarnane Briti väejuhi vajadustele. Ka kogudus on sõjas kurjuse kuningriigi vastu. Roomlastele 12. peatükis ja teistes kohtades loetletud vaimulikud annid on relvad, mida kogudus kasutab kosmilises võitluses. Jumal oleks meid nagu taevasest troonisaalist välja saatnud ja öelnud: „Ma annan teile relvad (Vaimu annid), minge ja lõpetage see töö.” Roomlastele 12:6–8 loetleb seitse andi. Mõned, nagu näiteks prohveteerimine, tunduvad uhkemad kui teised. Teised on vähem prestiižikad, kuid on sama olulised. Kuna Paulus teab, et inimesed lähevad ennast täis ja mõtlevad, et nad on midagi, siis lisab Paulus siia andide kirjelduse juurde ka manitsuse, et inimesed ei mõtleks endast kõrgemalt, kui nad on. Jeesuski ütles kurbusega, et inimesed lähevad uhkeks isegi sellest, kui nad annetavad või sellest, kui hästi nad palvetavad (Mt 6:1–8). 1. Korintlastele 12. peatükis kerkib esile ka probleem, et inimesed koguduses võrdlevad oma ande üksteise omadega. Paulus ütleb siin, et ühelgi annil pole tegelikult tähtsust, kui inimestel ei ole omavahel tõelist armastust. Peale prohveteerimise nimetab Paulus veel kuus andi: teeniminehoolekanne, õpetamine, hingehoidmine, jagamine, juhatamine, vaeste eest hoolitsemine. Enamus neist andidest leiab rakendust koguduse igapäevases elus ja ühiskonnas. Need ei ole mingid eksootilised ülesanded, vaid igapäevane töö. Suur oht seisneb aga selles, et meie, kristlased, ei kasuta oma ande, mis Jumal on meile andnud. Sellepärast innustabki Paulus kasutama kõiki ande. Palju lihtsam on suures võitluses pealtvaataja olla, kui sellest aktiivselt osa võtta, istudes nii-öelda oma andide otsas. Jumala käsk tänaseks päevaks on: tõuse püsti oma andide otsast ja lase Jumalal kasutada nii sind kui su ande Tema auks. Arvatavasti ei ole see juhus, et tänase salmi viimane sõna on „rõõmuga” (1968. a tõlge, KJV, NASB, ASV jne). Mitte miski ei ole eemaletõukavam kui rõõmutu ja hapu näoga inimene, kes lihtsalt „täidab oma kohust”. Kuigi Rm 12:8-s viitab sõna „rõõmuga” eriliselt halastustööle, siis on see siiski oluline kõigi andide kasutamise juures. Jumal tahab, et me teeniksime Teda naeratades.
In English