TAHTE KASUTAMINE

Tahte küsimus – see, kuidas meie tahe ja tahtejõud toimivad kristliku elu elamisel - on ülimalt oluline. Kaks peamist kirjakohta, mida Paulus on kirjutanud tahte teemal, on Roomlastele 7:14-21 ja Filiplastele 2:12,13. Rooma kirja 7. peatükk räägib pöördunud kristlase jõuetust pahameelest, kui ta ei ole veel õppinud usaldama Jumala tugevust ja püüab toetuda omaenese tugevusele. Domineeriv sõna selles lõigus on tegema. Seda, mida ta tahab teha, ta ei tee. Ja mida ta ei taha teha, ta teeb. 18.salmis ütleb ta: „Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.“ Inimene, kes on rõhu asetanud selle tegemisele, mis on õige, ei mõista, kuidas seda teostada.

Filiplastele 2: 12, 13 on meile öeldud: „valmistage endile päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.“ See on Jumal, kes teostab mõlemad – tahte ja teo – kui see puudutab kristliku elu elamist. Jumal aga ei tee kumbagi – ei tahet ega tegu kristlase elus – kui see puudutab ususuhte otsimist. Kas seal on erinevus? Jumal ei teosta tahtmist ja tegu usuvõitluses, kuid Jumal teostab tahte ja teo võitluses patu vastu. Jumal on lubanud võidelda patu ja Saatanaga meie eest, kui me lubame Tal seda teha (2Kr 10: 4, 5). Me lubame Tal seda teha, kui me oma suhtes ja osaduses Temaga teeme oma osa – nii tahtmise kui teo, mida Tema ei saa iialgi meie eest teha.

Kristlikus elus on osa, nii selle alguses kui ka selle kestel, mis on meie teha. Tunnistagem, et usk on Jumala algatus algusest peale. Kuid seal on siiski punkt, kus meil tuleb valida, kas me vastame Tema algatusele. Tahte õige kasutamine on vastata Jumalale siis, kui Ta koputab meie uksele, et otsida sõprust meiega. Kui me selle valime ja selle valimist jätkame, näitab Jumal meie elus ikka enam ja enam, kuni täiuse päevani, et Tema võib teostada tahtmise ja teo meis selles osas, mis puudutab võitlust patuga.