PIKK OTSING

Mu vend ja mina läksime dr. Siegfried Horniga 1951. aastal Euroopasse ja Lähis-Itta reisima. Reisi lõpuks olime ostnud väga palju suveniire ja Saksamaal Frankfurdis sai meie raha otsa. Meil olid piletid koju, kuid ainult seitsekümmend senti taskus. Niisiis otsustasime, et jalutame mööda Frankfurdi tänavaid ja tellime parima lõuna, mida on võimalik seitsmekümne sendi eest saada – saksa musta leiba, kartuleid, kastet ja palju muud head kraami.

Arvasime, et see on parim valik, kuid jalutasime veel paar kvartalit edasi, et kindlad olla. Äkki jõudsime ühe kondiitriäri juurde. Vaatasime aknast sisse. Seal olid kõige ilusamad saiakesed, mida olime eales näinud. Vaap oli nii paks nagu koogil. Läksime sisse ja kulutasime oma viimase raha saiakeste peale. Siis kiirustasime lähimasse parki, istusime maha ja hakkasime sööma. Kui olime söönud umbes poole saiakestest, hakkas kõik tunduma kuidagi tumedana. Me ei tahtnud midagi ära visata, seepärast sõime kõik ära. Ja siis kordamööda, üks vaatamas kella, teine pikutamas pargipingil, veetsime seal pool ööd. Nende saiakeste söömine oli täielik nauding seni, kuni see kestis. Aga see ei kestnud kaua. Lõbu, mida maailm pakub, ei kesta kunagi kaua.

Saatanal on aseaine igale tõelisele asjale, mida Jumal pakub. Võib tunduda, et see rahuldab mõneks ajaks, kuid see jätab lõpuks vaid tühjuse. See, kes pingutab, et saada rikkaks või kuulsaks, otsib tegelikult Jumalat, aga ei tea seda. Vaene mees, kes lamab kõrtsis oma okse sees, otsib Jumalat. Lõbustuspargid ja kuurortlinnad on täis inimesi, kes otsivad Jumalat. Noor inimene, kes on teinud oma ajudest kaerajahupudru, otsib samuti Jumalat, kuid ei tea ega tunnistagi seda. Igaüks, kes otsib hullumiseni midagi, mis täidaks vaakumi tema sees, otsib tegelikult Jumalat. Ainuke kindel vastus meie igatsustele millegi parema järele peab keskenduma Jumalale. Igatsus on Tema järele. Miski ei saa võtta Tema kohta.