JEESUS, MEIE PATUTA ELUANDJA

Palju aastaid tagasi rääkis mu naisevend, kes on ehitaja, mulle ühest suurepärasest leiutisest. Ta rääkis, et kui vajutada autos nupule, siis läheb garaaži uks automaatselt lahti. Mul oli raske seda ette kujutada ja ma palusin tal joonise teha, kuid ka see ei teinud mulle asja selgemaks. Hiljem, samal päeval viis ta mu ehitatava maja juurde ning ma nägin esimest korda elus, kuidas garaaži uks juhtimispuldiga avanes. Nüüd teadsin, milline see juhtpult välja nägi ja kuidas ta toimis.

Vana Testamendi aegadel selgitasid prohvetid, kuidas elada Jumalale meelepärast elu. Kuid alles siis, kui Jeesus tuli ja näitas sellist elu, hakkasid inimesed aru saama, kui rikas ja täieline võib elu olla, kui seda elada nii nagu Jumal meil soovitab.

Kristus tuli meie maailma, et "jätta eeskuju" ja meil tuleb "käia Tema jälgedes". Ta näitas meile, kuidas saada hakkama elu kiusatuste ja raskustega. Kuigi Ta oleks võinud püüda meid veenda paljaste sõnadega, et patuta elu pakub rohkem rahuldust, on Tema enda elu palju veenvam. Jumal oleks võinud lihtsalt öelda, et parem elu on võimalik, kuid Ta teadis, et selle näitamine on kaugelt tõhusam.

Ja Jeesus jättis meile suurepärase eeskuju. Kui asjad läksid viltu, siis selle asemel, et olla negatiivne, jättis Ta kõik Isa hoolde (1. Pe. 2:23). Kõik meie probleemid laheneksid, kui ka meie usaldaksime alati Jumalat. Jeesus suudab „kaasa tunda meie nõrkustele“, sest Ta ise „on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta“ (He. 4:15). Kuna Jeesus koges täielikult elu probleeme ja kiusatusi, siis suudab Ta mõista meie probleeme, meie kiusatusi ja meie vajadusi.

Kuid Jeesus tegi siiski veelgi rohkem kui et lihtsalt jättis meile eeskuju. Ta suri ristil meie asemel, „et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele“ (1. Pe. 2:24). Ta elas patuta elu selge eesmärgiga see meile edasi anda. See on peaaegu täiesti arusaamatu, et Jeesus vahetas oma patuta elu meie armilise ja vigastatud olemise vastu, kuid tänu Jumalale, „tema vermete varal te olete saanud terveks“ (salm 24). DRG