MITTETUNNISTAJA

Kujuta endale ette, et oled koos minuga kohtusaalis. Kohtualune tuuakse sisse. Süüdistaja ja advokaat asuvad oma kohtadele. Siseneb kohtunik ja algab kohus. Kutsutakse esimene tunnistaja. Ta annab oma vande ja istub kohale. Algab küsitlus.

„Kus sa olid kahekümne seitsmenda õhtul umbes kella kümne paiku?“

Vaikus.

„Ma küsisin, kus sa olid tol õhtul?!“

Ikka vaikus.

Kohtunik nõuab: „Miks sa ei vasta küsimusele?“

Tunnistaja hakkab lõpuks rääkima: „Ma tunnen, et vaikivast tunnistusest piisab. Juba üksnes minu kohaloleku järgi siin kohtusaalis peaks kõigile ilmne olema, mida ma selle juhtumi suhtes tunnen. Ma arvan, et see on piisav. Ma ei tunne end mugavalt küsimustele vastates. Ma võin valesti vastata või midagi taolist. Ma eelistan olla vaikiv tunnistaja.“

Kohtunik saadab esimese „tunnistaja“ saalist välja ja kutsub sisse järgmise. Teine tunnistaja annab oma vande ja võtab istet tunnistaja toolil. Kohtuistung jätkub: „Kus sa olid kahekümne seitsmenda õhtul kella kümne paiku?“

„Kodus oma voodis.“

„Kas sa kuulsid või nägid midagi ebaharilikku?“

„Ei, ma ei olnud ainult voodis, vaid ka akna eesriided olid ees, mu raadio mängis vaikset muusikat, tuled olid kustutatud, mul oli padi üle pea, ma magasin. Ma ei kuulnud ega näinud mitte kui midagi!“

„Ja sa oled tunnistaja?“

Enamik kristlasi tänapäeval on nagu need kaks tunnistajat. Nad on kas otsustanud jääda vaikivateks tunnistajateks või siis ei ole neil midagi isiklikku öelda. Sellepärast on nende tunnistus Kristusest ebaefektiivne. Ainult siis, kui saame haaratud isiklikku suhtlemisse Issanda Jeesusega ja meil on isiklik tunnistus, saame efektiivseteks tunnistajateks Temast.