VASTU VÕETUD JEESUSE PÄRAST

Ükskord lennujaamas olles tellisin kahe lennu vahepeal endale võileiva, kuid kohvikust lahkudes unustasin selle leti peale. Mul oli pea muid mõtteid täis ning seepärast tuli mul minna tagasi oma võileiva järele. Kujuta nüüd ette, et ma lähen endale esindusest Mercedest ostma. Tõenäosus, et ma lahkun poest ilma sellise autota, on väga väike. Mida suurema summa raha me millegi eest välja käime, seda rohkem me seda ka hindame.

Igavene, hindamatu väärtusega kingitus Jumalalt Jeesuse Kristuse näol kinnitab, et me oleme omaks võetud, kuna Jeesuse ohvrit on tunnustatud. Jumal ei unusta meid ega jäta meid ka üksi, kuna Ta on maksnud meie lunastuse eest nii suurt hinda. Me võime Jumalat uuesti tänada ja ülistada selle eest ka täna.

Rooma 4,5 järgi mõistab Jumal õigeks jumalakartmatu. Jumal võtab omaks patused, kui nad tulevad Tema juurde sellistena nagu nad on. See on üks olulisemaid ning märkimisväärsemaid tõdesid, mida võime mõista, kui hakkame aru saama lunastusest usu läbi. Me ei pea ootama mingi ajahetkeni, mil oleme saanud piisavalt heaks Jumala jaoks, et Ta meid omaks võtaks. Ta soovib meid vastu võtta täpselt sellistena nagu me Tema juurde tulles oleme. See on tõesti nii, kui tuleme Ta juurde esialgu ning see tõotus on kehtiv veel ka tänapäeval. Me võime tulla Tema ette täna jälle just sellistena nagu oleme ning Ta võtab meid omaks.

Kuulekusest saavad julgesti rääkida vaid need inimesed, kes mõistavad, et nad on juba Jumala poolt omaks võetud. Kui ma pole veel kindel, et mind on tunnustatud, on minu jaoks ülimalt riskantne uurida kuulekuse teemat, kuna see võib osutuda hoopis heidutavaks.

Kui patune vastab Püha Vaimu süüdimõistvale väele, tuleb ta Jumala juurde nagu ta on, ning Jeesuse läbi saab ta õigeks Jumala ees.

Lunastusele ei saa inimene ise oma tegudega midagi juurde lisada. Ühelgi inimese teol pole iseeneses väärtust. Meie kuulekus ei tee meid Jumala ees õigeks ning see ei tingi ka meie lunastust. Kuid kristlase jaoks, kes mõistab seda täielikult ning kes loodab Kristusele enese kinnitamiseks ning andestuseks, mitte aga omaenda tegude tarbeks, on kuulekuse küsimus endiselt väga oluline. Kord, kui oleme selgesti aru saanud meie lunastuse aluspõhjast, oleme valmis, et sellele alusele hakata ümber rajama ka seinu.