Välismisjonärid tegutsevad Eestis

12. detsembril 2016 saabus Eestisse misjonäridest perekond – Delfred Abarquez Onde (37), Hannah Gabales Onde (34) ja nende tütar Zion Amber Gabales Onde (4) –, kes tulid aastaks Eestisse appi adventkoguduse tööd edendama. Nendega juttu rääkis Helis Rosin.

Palun rääkige, kuidas teist said kodumaalt väljaspool tegutsevad misjonärid.

Delfred: Mul on juba lapsest saati olnud unistus saada misjonäriks, kes tegutseb kodumaast kaugemal. Kasvasin perekonnas, kus isa oli pastor ja ema adventkoguduse algkooli õpetaja ja ma vaatasin neile alati alt üles. Ühel päeval jõudsin veendumusele, et ma tahan teenida Jumalat ja olla nagu minu vanemad, aga teha seda teises sfääris. Läksin kolledžisse teoloogiat õppima. Õpingute ajal kohtasin imelist ja ilusat neiut, kes õppis õendust. Tema nimi on Hannah ja me armusime.

Meie suhte arenedes avastasime, et meil mõlemal on sama kirg: teenida Jumalat. Me tõotasime Jumalale, et teenime Jumalat ühiselt välismisjonäridena, kui õige aeg tuleb. Minu unistus sai tõeks juba mõned aastad pärast kooli lõpetamist, kui mind saadeti Lõuna-Koreasse misjonäriks.

Lõpuks saabus ka see kauaoodatud aeg, kui me abiellusime ja siis meid saadeti Austraaliasse kui misjonäridest abielupaari. Me olime seal ligikaudu viis aastat ja Jumal andis meile armsa misjonärist tütre Zion Amber’i selles misjonipiirkonnas.

Te olete misjonäridena töötanud paljudes riikides. Mis laadi tööd olete seal teinud?

Delfred: Jah, meil on olnud privileeg teenida meie Loojat mitmes eri riigis, nagu meie endi kodumaal Filipiinidel ja siis Lõuna-Koreas, Austraalias, Uus-Meremaal, Taimaal ja nüüd Eestis. Alates ajast, kui olen ametilt pastor, on minu misjonäritöö olnud suures osas pastoraalne töö noortega. Kandsin hoolt noorte eest kirikus, olles nende mentor ja valmistades neid vajalikuga Jumala teenimiseks.

Filipiinidel on ametlik riigikeel inglise keel, aga seal on ka palju erinevaid dialekte. Millist dialekti ja milliseid võõrkeeli teie räägite?
Delfred: Filipiinidel on ametlikud keeled tagalogi ja inglise keel. Vastavalt Filipiinide ametlikele andmetele ja isegi Wikipeedia andmetele toetudes on Filipiinidel üle 100 kohaliku dialekti. Minu emakeel on waray, mis on totaalselt erinev Hannah dialektist, mis on bisaya. Need dialektid sedavõrd erinevad, et õigupoolest Hannah ei oska rääkida ega mõista minu emakeelt. Aga mina tema dialektist saan aru ja oskan rääkida, nii et koduseks suhtluseks kasutame abikaasa emakeelt.

Meie tütar sündis Austraalias, temaga suhtleme me mõlemad inglise keeles, ta räägib hetkel ainult inglise keelt. Aga me õpetame talle tasapisi ka filipiinikeelseid sõnu.

Põhjus, miks mina räägin mitmeid filipiini kohalikke dialekte, peitub selles, et minu isa oli pastor ja me pidime kolima iga 3 või 4 aasta järel, kui laps olin. Tänu sellele õppisin lapsena üsna palju. Mina räägin loomulikult filipiini ehk tagalogi keelt ja inglise keelt, kohalikest dialektidest: waray, bisaya ja ilonggo. Hannah räägib filipiini ja inglise keelt ning bisaya dialekti.

Olles olnud misjonär mitmetes riikides, milline on teie kogemus – on see olnud sarnane või erinev?

Delfred: Meie kogemus on selline, et ehkki keel, kultuur ja elustiil on erinevad, siis vaimses mõttes on nad üsna sarnased. Neil ei ole mingisugust huvi Jumala vastu! Meie oleme kogenud ja tunnistanud Jumala väge ja imesid, mis meie elus on juhtunud ja nende inimeste elus, kelleni oleme jõudnud. See on selles töös väga alandlikuks tegev osa. Kõik ei ole alati lillepidu, on probleeme, mis tunduvad teinekord väljakannatamatuna. Aga Piiblis on Matteuse 7:14 öeldud, et kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib igavesse ellu, ja ainult pisut on neid, kes selle leiavad. Juhatada inimesi sellel teel käima ei ole kerge ülesanne.

Me oleme kohanud palju vastuseisu, agressiivsust ja isegi rassilist diskrimineerimist. Aga seda teenimine ja juhtimine Jumala juurde tähendabki. Kas pole nii? Luuka 9:23 on kirjas, et kui tahame Teda järgida ja olla Tema jüngrid, peame oma mina salgama ja kandma igapäevaselt oma risti.

Teie peres kasvab laps. Kuidas olete leidnud tasakaalu misjonäriks olemise ja lapsevanemaks olemise vahel? Omast kogemusest tean, et teinekord võib mõne ülesande täitmine päris suur väljakutse olla, kui kõrvalist abi ei ole.

Hannah: Meil on väga armas tütar, kes võtab meilt stressi ja mured kallistuste ning suudlustega, samuti saavutustega, mida ta omal väiksel moel teeb. Muidugi on ka mõningaid muresid, mis on seotud 4-aastase tütre kasvatamisega. Meil ei olnud eelmises kohas misjonäriülesandeid täites selles osas eriti muret, sest mina töötasin täiskohaga emana. Ehkki aitasin ka Delfredi kõiges, millega tema teenistus oli seotud. Nii ei ole ma üleliigselt koormatud olnud. Nüüd aga töötame Delfrediga mõlemad ametlikult, seega pühendan oma aja täielikult niihästi misjonitööle kui ka emaks ja abikaasaks olemisele.

Delfred on väga abivalmis ja vastutulelik kodutööde tegemisel, eriti Zion Amber’i eest hoolitsemisel ja temaga kvaliteetaja veetmises.

Ja loomulikult üks väljakutseid, millega meie pere misjonäridena silmitsi seisab, on meie eelarve. On vältimatud vajadused, mille jaoks on vaja raha leida. Viimase ca 12 aasta jooksul seda laadi tööd tehes ei ole Jumal meid kunagi hüljanud ega jätnud meid nälga! Ta on alati meie vajadused täitnud! Jumal on väga hea. Ta leiab alati vahendid ja viisid, kuidas kergendada meie koormaid ja läbi nende lahenduste toob Ta au oma nimele.

Saabusite möödunud aasta lõpus Eestisse. Miks just Eesti? Võrreldes eelmiste riikidega on siin külmem ja keel on täiesti teistsugune.

Delfred: Meie vastus on, et Jumal saatis meid siia. Me otseselt ei valinud Eestit, aga Jumal valis Eesti, et tuleksime siia teenima. Lubage, me selgitame lähemalt.

Iga kord, kui meie misjonärileping hakkab aeguma, saadame avaldused kõikidesse adventkoguduse liitudesse üle kogu maailma, lootes ja palvetades leida vakantne misjonipõld. Ja kes iganes meile vastab, me palume Jumala juhtimist ja kui Jumal annab meile signaali, et võib minna, siis sinna me lähemegi.

Kui me siia saabusime, õppisime tundma kohta, inimesi ja kultuuri ja saime ka täpsemalt teada, miks Jumal meid siia saatis. Vastavalt uuringutele ainult 10% elanikkonnast nimetab end kristlasteks. Me ei ütle, et tõstame oma tööga selle numbri 20%. Aga me kõik teame, et siin on palju tööd teha. Seega, palun palvetage meie pärast!

Kirjeldage oma esimest muljet Eestist!

Delfred: Eesti on ilus maa, aga sõna “ilus” iseenesest ei kirjelda seda. Seega ütleme, et Eesti on meeldiv, kaunis ja hingetuks võttev! Kuhu iganes oma kaamera objektiiv suunata, vaade on nagu postkaardil. Tuleb arvestada sellega, et me pole kõike veel näinud. Me armastame Eestit!

Milliseid kultuurilisi erinevusi olete siin oldud nädalate jooksul märganud?

Delfred: Jah, erinevusi oleme märganud küll. Me oleme märganud, et eestlased on… kuidas seda nüüd õige sõnaga nimetada… häbelikud. Eriti, kui püüame nendega rääkida. Nad paistavad olevat üllatunud, kui mitte ehmunud, kui keegi, keda nad ei tunne, püüab nendega vestlust arendada. Siin ei ole nii nagu Filipiinidel, kus juba esimesel vestluse sekundil on tunne, nagu oleksime teadnud üksteist juba aastaid. Me lihtsalt naeratame ja räägime kõigiga, keda kohtame. Tean, see tundub teile veider, jah?

Olles erapooletu eestlaste suhtes: esmapilgul võivad nad tunduda häbelikud või snooblikud, aga kui õpime neid lähemalt tundma ja vastupidi, osutuvad nad väga soojadeks ja siiralt sõbralikeks inimesteks. Me ei ole kohanud veel eestlast, kes lükkaks meie abipalve tagasi, kui vajame juhatust või muud abi. Nad on väga abivalmid!  Seega, me mõistame ja austame Eesti kultuuri.

Käesoleval aastal aitate alustada tööd Tallinna mõjukeskuses. Millised on teie täpsemad plaanid ja ülesanded?

Delfred: Oleme sellest uuest rollist põnevil, eriti kuidas jõuda kogukonnani. Me tahame suhelda inglise keelt kõnelevate inimestega, kes siin riigis õpivad, töötavad või on tulnud siia lihtsalt turistina. Loodetavasti toome neid selle keskuse läbi Jeesusele lähemale. Meil on palvemeelselt valmistatud strateegiad ja viisid, kuidas eesmärke saavutada. Palun toetage meid oma palvete kaudu!

Vabatahtlike kaasamine

Ülemaailmses adventkoguduses kasutatakse usinalt rahvusvaheliste vabatahtlike tööd. Meie Eestis oleme sellest rikkusest kuidagi kõrvale jäänud. Mulle teadaolevalt on koguduse ametliku vabatahtlike teenistuse (Adventist Volunteer Service, vt www.adventistvolunteers.org) kaudu teenimas käinud ainult üks Eesti noor – Andres Ploompuu.

Kuna tegeleme mõjukeskuse käivitamisega Tallinnas ja püüame pealinnas oma tööd laiendada, tekkis mõte rikastada meie tööd paari vabatahtlikuga mujalt maailmast. Delfred ja Hannah olid meiega varasemalt juba paaril korral ühendust võtnud. Seepärast jäigi nii: milleks siis kaugemalt otsima minnagi?

Kohe pärast Delfredi ja Hannah’ saabumist oli selge, et meid on õnnistatud rohkemaga, kui olime osanud oodata. Tegemist ei ole ujedate noorukitega, kes ootavad täpseid juhiseid, mida ja kuidas ja kusteha. Neile piisas esmasest peamisest ülesandest: alustada inglisekeelse misjonitööga Tallinnas.

Delfred ja Hannah sukeldusid kohe, pea ees, rahva sekka ja hakkasid suhteid looma. Täpselt nagu misjonärid muiste! Praeguseks on neil Tallinnas hulk võõramaalastest sõpru. Lisaks on nad Tallinnas juba leidnud terve kaasmaalaste filipiinlaste kogukonna. Nad on jõudnud juba selle organiseerumiselgi eestvedajaiks olla.

Kuna Delfred ja Hannah armastavad noori, usun, et neil on ka selles koguduse töövallas üht-teist värsket pakkuda. Loodan, et vabatahtlike misjonäride töö meie juures inspireerib meie noori ka mujale reisima. Rikastama meie ülemaailmse koguduse tööd ja ennast. Ja tagasi tulles meidki siin.

IVO KÄSK,

Eesti liidu esimees