Euroopa riikide meedias on pikemat aega domineerinud üks teema: pagulased ja nende ümberasustamine. Teada on, et peagi võtab ka Eesti vastu esimesed pagulased. Ajakirjanduse vahendusel meieni jõudnud arvamuskriitika on olnud mitmetahuline, kuid selgelt joonistub välja üks emotsioon: hirm. Harv pole ka see, kui pagulaste suhtes näidatakse üles vaenulikkust. Mida peaksime pagulaste Eestisse saabumisest arvama meie, kristlased?
Meil tuleks arvesse võtta kahte vastanduvat käsitlust. Esimest nimetan hirm-versus-armastus- printsiibiks. Pagulasküsimuses näib hirm juhtivat meie mõttekäiku. Me pole veel pagulasi Eestis näinud, pole nendega kokku puutunud, pole püüdnud neid aidata, kuid oleme juba ette kujutanud kõikvõimalikke stsenaariume sellest, mis võib valesti minna, ning kujundanud seiskoha nende vastu. Me kardame, et peame millestki loobuma.
Kristlaste arvamust kujundavaks instrumendiks ei peaks ju olema hirm. On igati piibellik põhimõte olla külalislahke ja kohelda hästi võõrast, kes elab meie keskel. „Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!“ (3Ms 9:34)
Meeldetuletus – „te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal“ – kordub Vanas Testamendis. See pole üleskutse vastata heaga vaid neile, kes on meie suhtes head olnud, vaid meeldetuletus ühest kristluse olulisimast printsiibist: me oleme kõik ühe Jumala lapsed, sellise Jumala, kelle mõttekäike juhib ja inspireerib armastus. Sellest lähtub ka loetud kirjakohas üleskutse armastada võõrast „nagu iseennast“.
Teise käsitluse sõnastan nii: me pole vaid eestlased, me oleme ka kristlased. Olla eestlane tähendab esindada, hoida ja armastada ning kaitsta kõike seda, mis on Eestile omane. Olla kristlane tähendab esindada, hoida ja armastada ning kaitsta kõike seda, mis on omane Jumalale ja Tema kuningriigile. Meie, kristlaste mõtlemine ei saa olla piiratud vaid sellega, mis on meile siin hea, peaksime olema valmis armastama ja abistama igat inimest igas olukorras igal ajal ja igal pool. Me ei kaitse vaid iseenda mugavust või huve, vaid inimeste ja inimühiskonna üldist õigust väärikale elule – me oleme valmis loobuma teatud hüvedest, mugavustest, oleme valmis ka kannatama, et leevendada nende olukorda, kes kannatavad meist rohkem.
On hirmu, et koos pagulastega tuleb ka neid, kes ei vääri abi, mida pakkuda soovime. Kardetakse, et mõni asüüli taotleja ei saa hakkama, valib kuritegeliku tee, ei sulandu ühiskonda. See hirm ajendab tagasi lükkama ka kõik need, kes tõeliselt abi vajavad.
Mulle meeldib Kristuse meetod, mis ilmneb tähendamissõnas raiheinast (Mt13:24–30). Jeesus ütles, et „laske mõlemaid ühtemoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: „Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita.“
Jeesuse fookus polnud mitte raiheinal, mitte neil, kes võivad „umbrohuks“ või lausa kurjategijateks osutuda, Jeesus keskendus nisule, neile, kes kandsid vilja, neile, kelle jaoks oli vaja aega, et ilmneks nende tõeline olemus. Ka meie ei tea ju tegelikult keegi, kui palju on saabuvate pagulaste seas tõelisi „teri“, mis aja jooksul tooksid head lõikust väikesele Eestile, ja kelle elu ning tulevik sõltub meie külalislahkusest.
Kuidas peaksime suhtuma pagulastesse? Ikka armastuse ja kannatlikkusega, Kristuse meetodiga, valmis ka ise ohvreid tooma, sest me oleme kõik üks Kristuses, üks inimkond, kelle iga hingetõmme sõltub Tema armust. Olgem siis samuti armulised, nagu meie Taevane Isa on armuline.
In English