Mõni aeg tagasi kuulsin kurba lugu ühest naisterahvast, kes on vallaline 30-ndates aastates inimene. Mingil põhjusel pole ta mehele saanud. See olukord vaevas teda nii raskelt, et sattus psühho-neuroloogiahaiglasse. Antud juhtum pani mind üksinduse teema üle mõtlema.
Olen aru saanud, et naised taluvad üksielamist paremini kui mehed. Küllap on neidki, kellel on vallalisuse and, enamus meist on siiski õnnistatud abieluanniga. Julgen arvata, et paljud on üksindustunnet kogenud mingil eluetapil suuremal või väiksemal määral, kas õnnetu armumise, mittemõistmise, abikaasa surma tõttu või mingil muul põhjusel. Kindlasti ei ole järgnevad mõtteread kõikehõlmav süvaaanalüüs.
Huvitav, et Jumal lubas kogeda Aadamal paradiisis üksindust. Ilmselt polnud see olukord Looja hajameelsusest tingitud apsakas, vaid soov, et Aadam teadvustaks abikaasa vajalikkust. Kui loeme 1. Moosese raamatust loomislugu, siis Jumal tekitas elusolendid ja ütles: „Olge viljakad ja teid saagu palju. Aga Aadama peale vaadates Jumal ütles: Inimesel ei ole hea üksi olla, ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!“ (1.Ms 2:18)
Ka Jeesus puutus oma maapealses elus üksindusega kokku. Mõned vihjed sellest on kaudselt ka evangeeliumilehekülgedele talletatud. Vt Matteuse 8:20: „Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu pead võiks panna.“ Paari eelnevat salmi lugedes näeme Jeesuse vajadust puhkuseks rahvaga suhtlemisest. Kirjatundja järgimise soov tekitab aga kahtluse, et tegelik motiiv oli hoopis Jeesuse jälgimine, kuid Ta ei saanud mehele otse öelda: “Tagane minust, nuhk!“
Olles küll Looja, vajas Ta inimesena tuge. Marta ja Maarja kodu oli üks vähestest sellistest kohtadest, kus Ta leidis hingele kosutust. See, mida koges Jeesus ristipuul, on meile ainult ähmaselt aimatav. „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa oled mind maha jätnud?“ (Mt 27:46) See oli äärmuslik füüsiline valu, millele lisandus kujuteldamatu vaimne koorem! Me ei suuda seda mõista kogemuslikult, sest see olukord ületab inimvõimete piirid.
On näha,et kurjusejõudude plaan on eraldada inimesed Loojast ja üksteisest. Seda on nad ellu viinud põlvkondade kaupa läbi sajandite ja aastatuhandete. Igal ajastul on vahendid erinevad, aga eesmärk ikka sama.
Väiksed inimesed sünnivad keskkonda, kus vanemad ei saa, ei taha, ei oska rajada keskkonda, mis rahuldaks lapse füüsilisi, emotsionaalseid ja vaimseid vajadusi. Pooliku pagasiga loovad nad täiskasvanuks saades endale pere ning nõiaring jätkub. See on üldistus. Teisalt on väga tublisid peresid, kus kasvavad täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed. Kristlase suur eelis on see, et ta saab oma olukorra Jumala ette kanda ja abi paluda. Samuti on rohkesti Pühast Vaimust juhitud autorite nõuanderaamatuid.
On ka teisest vaimsusest kantud autorite nõuandeid. Vestlesin kunagi ühe lahutatud naisterahvaga. Ta rääkis, et tal oli mehega sügav suhteprobleem ja nii pöördus siis hädas mittekristliku autori eneseabiraamatu poole. Seal anti nõu olla eneseteadlik naisterahvas ning lahutada. Takkajärgi ta mõistis, et see polnud parim lahendus, aga tegu oli tehtud.
Mõnikord mõtlevad kristlased, kes pole samas hingehädas olnud, et hädalisel pole piisavalt usku, et ta nõnda kannatab üksinduse all. Tegelikult selline inimene vajab tuge ja nõuannet. Kas meil on silma märkamaks, ja tarkust aitamaks? Kui muud ei oska teha, siis palvetada ikka saame. Tänapäeval on õnneks kristlikud nõustajad, kes on võimelised probleemi lahti mõtestama. Ja kui on vaja rohtu võtta, tuleb ka seda teha, et ajukeemia tasakaalu viia. See poe häbiasi. Saatana plaan on, et inimene oleks õnnetu ja lootusetu, Jumala plaan oli ja on, et inimene oleks õnnelik siin ja kord igavesti uuel maal. Kui abi ei saa õigel ajal, võib see olukord lõppeda isegi fataalselt või invaliidistumisega.
Ka minu elus oli periood, kus ma põdesin üksindust nõnda raskelt, et mul tekkisid füüsilisele haigusele viitavad sümptomid. Arst saatis mind haiglasse uuringutele. Seal tõbe ei avastatud. Vesteldes raviarstiga, jõudis ta järeldusele, et põhjus peitub minu ajus. Ta määras mulle rohu, mille manustamise tulemusena sümptomid kadusid.
Kui Jumal poleks loonud Eevat, elaks Aadam tänaseni igavese vanapoisi ja inimese ainueksemplarina paradiisis, valitseks loomade ja lindude üle, tegeleks aiandusega. Suhtleks inglite ja Looja enesega. Aga tal puuduks kogemus armastada ja olla armastatud sellisel moel, mida võimaldab ainult abielusuhe. Ja ma kardan, et ta poleks eriti õnnelik.
Pealkirjas viidatud mõte kolmekordsest lõngast pärineb kirjakohast Koguja 4:12, mille kohaselt üksikul on kõige raskem elutormides püsima jääda, kahekesi ollakse palju tugevamad, kolmekesi aga võitmatud (mees + naine + Jumal).
In English