Peakonverentsi töökoosoleku avapäev

Täna hommikul enne nelja läks mul uni ära. Mitte elevusest, et nelja tunni pärast algab peakonverentsi 60. koosolek, vaid mu keha ja aju ei ole ikka veel aru saanud, et ma olen teises ajavööndis. Ma ei ole ainuke, kes selle käes vaevleb. Ivo helistas minu tuppa kell viis, ütles, et on juba mõnda aega üleval ja et lähme hommikust sööma. David kannatab ka sama häda käes, küllap on veel teisigi. Aga me oleme kõik vaprad ja ootame, kuni aju kehale järele jõuab. Muide, täna terviseboksis näitusesaalis sain teada, et kõht saab 20 minutit pärast söömist aru, et ta on täis. Ma pakkusin testis valikuvarianti 5 minutit, aga see oli kohe täiesti vale. Seepärast peabki ajuga ennast piirama, mitte kõhuga, sest kõhu peale ei saa ses asjas loota. Aga tagasi alguse juurde.

Kell kaheksa – tegelikult juba varem – olime Ivoga kenasti Alamodome'is, istusime Trans-Euroopa divisjoni sektsiooni esimeses reas ja ootasime. Ma ikkagi ei saa aru sellest, et kui on kirjas ja öeldud, et alustame palvusega kell 8, siis inimesi lihtsalt ei ole kohal. Nii et palvus lükkus väga ilusate muusikaesituste saatel muudkui edasi ja edasi ja inimesi muudkui jalutas ja jalutas juurde.

Tänahommikuse palvuse pidas TEDi evangelismi- ja isikliku töö osakonna juht Janos Kovacs-Biro, kes alustas looga sellest, kuidas üks isa soovis oma lapsele ilusa kingituse teha ja viis ta kõrghoonesse, sest pojale meeldisid kõrged hooned. Nii nad siis läksid Empire State Building'usse ja astusid lifti, et üles sõita. Kõige kõrgem hoone, kus poeg oli varem käinud, oli 40korruseline, aga siin sõitis lift muudkui edasi. Seepeale sikutas poiss isa jakiäärest ja küsis: „Isa, kas Jeesus teab, et me tuleme?!” Biro küsis: kas meie teame, et Jeesus tuleb?

Ellen G. White nimetas ühes 1890. aastal saadetud kirjas, et me oleme teised adventistid. Esimesed olid need, kes ootasid Jeesuse lihassetulemist. Vana Testamendi raamatute sõnum on, et Jeesus tuleb, nelja evangeeliumi sõnum on, et Jeesus on siin, ja ülejäänud 23 Uue Testamendi raamatut räägivad sellest, et Jeesus tuleb tagasi. Ent selle aja sees, mil me siin ootame, peame end katsuma läbi kolme punktiga: 1. usalda Jumala Sõna; 2. usalda Jumala tõotusi; 3. usalda Jeesust. Ning igaühe eksamiküsimused siin elus on: 1. mida oled sa teinud Kristusega? ning 2. mida oled sa teinud sellega, mille Kristus on sulle andnud?.

Janos Kovacs-Biro lõpetas oma jutluse Ellen White'i üleskutsega: Pray. Watch. Hope. Walk. Shine. (1901) (Palveta. Vaata. Looda. Kõnni Jeesusega. Sära.)

Pärast palvet võttis sõnajärje üle Lowell Cooper peakonverentsist sõnadega: „Our business in light of His business.” (Meie töö Tema töö valgel.) Cooper pani delegaatidele südamele, et nad esindavad mitte ainult oma kohalikku kogudust või liitu või uniooni, vaid üleilmset adventkogudust. Kui koguduseliikmete arv jagada delegaatide arvuga (2566), siis tema sõnul esindab iga delegaat üle 7200 koguduseliikme. Minu õlule langes kohe suur koorem selle sõnumi peale. Samas luges peakonverentsi peasekretär G. T. Ng ette lõigu koguduse põhikirjast, mis sedastab, et ükski koguduse üksus ei tohi enne koosolekut üheski otsuses kokku leppida, kõik delegaadid peavad olema oma otsustes vabad ning hääletama oma südametunnistuse ja piibliuurimise valgel. Kui leitakse, et unioonis või liidus või divisjonis on milleski eelnevalt kokku lepitud, siis eemaldatakse ametist selle üksuse juht. Ma leian, et see on erakordne ja märkimisväärne töökorraldus, mis näitab koguduse avatust ning usaldust inimeste otsustvõime ja vaimuliku kasvu suhtes.

Seejärel tutvustati elektroonilist hääletamissüsteemi. Igal delegaadil on väike seade, millega saab hääletada. See teenus on sisse ostetud koguduseväliselt organisatsioonilt ning selle esindaja selgitas, et seadmed ei ole identifitseeritavad, st keegi ei tea, kuidas keegi konkreetselt hääletas. Pärast häälte kokkulugemist kustutatakse andmed. Ent tänahommikusel katsetamisel selgus, et need ei töötanud korralikult, hiljem selgus, et võrk delegaatide sektsioonis oli ülekoormatud ning kuigi õhtusel katsetusel läks asi juba ladusamalt, oli mikrofoni juures palju inimesi, kes väljendasid selle süsteemi suhtes usaldamatust.

Täna hommikul hääletati roheliste hääletuskaartidega, pärastlõunal hääletati valimiskomisjoni kinnitamisel juba nende seadmetega ja süsteemi kallal töötatakse ning selle usaldusväärsus püütakse võimalikult kiiresti jalule seada.

G. T. Ng juhtimisel võeti vaikuseminut, et mälestada neid koguduse töölisi, kes on viimase viie aasta sees puhkama läinud.

Pärast palvet, et suudaksime sama ustavalt teenida kui meie puhkama läinud õed-vennad, tulid lavale 35 uue uniooni juhid. Uued unioonid saavad tekkida kolmel moel: 1. kogudus kasvab ja moodustatakse uus unioon; 2. olemasolev unioon reorganiseeritakse, näiteks Soomes ei ole enam liite, vaid on üks koguduste unioon – laval oli ka Soome uniooni esimees Kalervo Aromäki, ja 3. olemasolev unioon tehakse kaheks eraldi uniooniks. Kõige rohkem uusi unioone oli Aafrika mandrilt ja unioonide liikmeskonnad on seal väga suured, kohati suuremad kui terve TEDi liikmeskond kokku.

Pärast kõigi nende unioonide üleslugemist, mille ajal suurele ekraanile näidati, kus need on ja missugune on liikmeskond ja kes on esimees, aplodeeriti uutele unioonidele.

Seejärel tuli lavale Ted Wilson, kes teatas, et üks 13 divisjoni esimeestest ei saa meiega olla, kuna on haige. Wilsoni abikaasa kinkis selle divisjoni juhi abikaasale lillekimbu ning koos palvetati selle kogudusejuhi tervise pärast. Seejärel tervitas Wilson eriliselt Hiina delegatsiooni, kes tõusis saalis püsti ning kellele samuti aplodeeriti. Lavale oli aga kutsutud Ungari koguduse juhtkond, kuna seal suudeti aastatepikkuse töö tulemusena ületada lõhe, mis oli aastakümneid koguduses olnud.

Ülevaate sellest protsessist andis TEDi esimees Raafat Kamal. Tema ettekande lõpetuseks aplodeeriti samuti.

Uudist lõhe tekkimise põhjuste ja leppimisprotsessi kohta saab lugeda siit.

Hommikune pea neljatunnise koosoleku viimased kõnelejad olid peakonverentsi asepresident Armando Miranda ja Jerry Page, kes rääkisid 100päevasest palveajast ning Ellen White'i nägemusest „Mis oleks võinud olla”. Seejärel vaadati üheskoos peakonverentsi poolt valmistatud selleteemalist lühifilmi.

Lühifilmi eestikeelsete subtiitritega saab vaadata siit.

Pärast lõunat, kell 2 algas iga divisjoni delegaatide koosolek, kus valiti liikmed valmiskomisjoni. Iga divisjon sai valimiskomisjoni nimetada 10% oma delegaatide hulgast, TEDist läks sinna 11 inimest. Balti unioon, Soome koguduste unioon ja Rootsi unioon kolme peale said valida kaks liiget ja nendeks osutusid Soome liidu esimees Kalervo Aromäki ning Läti liidust Aira Liciete.

Pärast seda koosolekut pidime minema tagasi Alamodome'i (TEDi koosolek oli konverentsikeskuses hotelli juures). Alamodome'i ja meie hotelli vahel on 15 minutit natuke kiiremat jalutuskäiku. Kui hästi aeglaselt käia, siis jõuab poole tunniga ühele või teisele poole. Seal pandi kõik valimiskomisjoni liikmete nimed – 252 nime – ekraanile ja siis hääletusele. Mikrofoni ees käidi küsimas, missugune on ealine ja sooline tasakaal. Naisi on selles komisjonis vähe, üle 40 veidi, ja noori ka väga vähe. Inimestele see siin ei meeldi ja selle suhtes avaldati nurinat.

Pärast paari katsetamist hääletati seekord elektroonilise seadmega ning valimiskomisjon sai kokku juba täna õhtul pärast Ted Wilson aruannet. Tööd alustab komisjon homme hommikul ning esimese asjana nimetatakse uus presidendikandidaat, kelle nimi tuuakse siis saali ette.

Pärast seda hääletuskoosolekut oli veidi vaba aega, mil jalutasin näitustesaalis. Ülilahe atraktsioon – ma julgen seda küll nii nimetada – oli Adventist World Radio boksis. Neil on valmistaud kolme ja poole minuti pikkune video raadiotööst ja inimestest, kelleni raadioga on jõutud. Seda videot saab vaadata eriliste prillidega ja see on enam kui 3D, see on üles võetud seitsme kaameraga ja põhimõtteliselt näeb seal pilti nii, nagu kärbes näeb – igalt poolt: alt, ülevalt, paremalt, vasakult ja ümberringi.

Näiteks oli selles filmis koht, kus Aafrikas võtavad inimesed nööri otsa kinnitatud ämbriga kaevust vett – meie teeme sama kodus kui kastmisvett vaja – ja kui vaatad alla, siis näed kaevusügavusse, üleval on taevas ja tegevus on 180 kraadi sinu ümber, peab tooliga kogu aeg keerlema. Terve selle aja ma lihtsalt keerlesin seal tooli peal ja väljastpoolt vaadates on see üsna naljakas vaadata, kui keegi seda videot vaatab. Ülilahe asi!

Loma Lindal on väljas terve linnak. Üks osa on skulptuur Ellen White'ist tema pojaga, kui nad käisid esimest korda Loma Lindas ja Ellen ütles oma pojale, et ta on siin varem olnud. Poeg vaidles vastu ja ütles, et ema, sa ei ole siin varem käinud. Aga ta oli seal käinud nägemuses ja nii osteti see maatükk Loma Linda tervisekeskuse jaoks.

Ühes boksis kutsus sealne meesterahvas mind boksi lausa sisse, kuuldes, et ma olen Eestist. Ta tundis huvi, kas üks pereteemaline raamat on eesti keeles olemas. Minu meelest ei ole, ütlesin talle, et ma tõesti ei mäleta. See mees oli nagu onu Viktor (Noginovski): hästi sõbralik ja avatud ja kui ta vaatas mulle otsa, kui ma rääkisin, siis ta päriselt vaatas mulle otsa. Mul ei tekkinud tunnet, et inimene ütleb ahah ja mhmh, aga tegelikult on tema mõtted mujal. Ta näitas mulle kolme terviseteemalist raamatut ja kui ta oma paljunäinud ja eaka käe raamatu peale pani, siis ma ei vaadanud mitte raamatu kaant, vaid seda kätt ja mul tekkis suur austus selle vana käe suhtes. Raamatukomplekt maksis üle 70 dollari ja õnneks tuli sinna üks paar, kes jäi väga uudishimulikult neid raamatuid, mis ikka veel minu käes olid, vaatama. Nii ma siis hakkasin neile neid raamatuid tutvustama ja tegin vana käe omanikule nalja, et ma töötan ka nüüd siin boksis. Ta vaatas selle peale mulle imestunult otsa, nii et lisasin ruttu, et ma tegin nalja. Jätsime sõbralikult nägemiseni.

Tervisetöö boksis saab teha erinevaid terviseteste, nii füüsilises mõttes kui ka teadmiste poolest. Praegu on mul näiteks täiesti tõsiselt tunne, et ma olen purjus – tervisetestis oli ka küsimus, et mitu alkoholiühikut oleks inimene justkui joonud, kui ta on üleväsinud. Mina panin kaks, õige vastus oli rohkem – ma praegu ei mäeta, kas kolm või neli või viis, sest ma olen väsimusest purjus.

Ma jõudsin tunni ajaga, mis mul oli, läbi jalutada mõned read. Teisteks päevadeks peab ka midagi jätma.

Eile paluti noorte delegaatide koosolekul, et täna õhtul kell 18.30 oldaks lava taga, sest Ted Wilson soovib oma raporti ajal noored delegaadid lavale kutsuda. Ma olin täpselt 18.30 lava taga – täiesti üksi. Minu juurde tuli siis turvamees ja küsis, kas saab mind kuidagi aidata. Rääkisin, et pean siin vist ootama, aga kedagi teist ei paista. Ta soovitas lihtsalt oodata, küsis, kust ma olen ja ma sain juba ei tea, mitmendat korda rääkida, kus Eesti asub. Ja siis tuligi veel üks noor inimene – Neitsisaarte delegaat. Ja siis veel üks – Kariibidelt. Ja siis veel üks – Colombiast. Ja siis veel üks – Idahost. Ja siis tuli neid veel: Jaapanist eile mainitud Yoriko, Hiinast, Austraaliast, Paapua Uus-Guineast ja mujalt. Meil tekkis väga vahva seltskond sinna. Lavale saime alles tunni aja pärast, umbes pool 8. Küsisin enda vestluskaaslastelt, kas nad olid üllatunud, kui said teada, et nad on valitud enda uniooni delegaadiks. Kõik vastasid, et nad olid väga üllatunud, sest on väga palju aktiivseid ja tublisid noori. Paapua Uus-Guineast pärit neiu vastas, et tema ei olnud üllatunud, sest ta tahtis tulla, Jumal teadis, et ta tahtis tulla ja kui talle helistati, siis ta vastas, et Jumalale tänu ja tema palve täitus.

Üks noor naine küsis arutelus, et miks tahetakse lisada 6. põhitõesse sõna „recent”, et kuuest päevast ta saab aru, aga mida tähendab „recent”, see oli talle segaseks jäänud. Selgitasin oma parima äranägemise järgi, mida see tähendab ja ta oli väga tänulik. Seepeale hakati küsima, kas ma olen õpetaja. Nii et ei saanud ma kuidagi muudmoodi, kui pidin ilmutama oma õpetajalikkust. Noor kaasdelegaat oli selgituse eest väga tänulik.

Lavale läksime siis, kui Ted Wilson hakkas pärast lauluettekandeid esitama oma aruannet, meie seisime kõik tema selja taga laval reas – meid oli, ma küll üle ei lugenud, aga arvatavasti umbes 25. Eilsel koosolekul oli ikka rohkem noori delegaate, aga täna jõudis lavale neist üks osa.

Wilson rääkis, kui olulised on noored kogudusetöös, palus rahval saalis püsti tõusta ja meile lehvitada. Meie lehvitasime vastu. Sellele järgnes ka aplaus. Väga tore tunne oli seal seista. Muidugi, kui öeldi, et iga noor delegaat esindb miljoneid noori üle maailma, siis mu 7200 koguduseliikme all kannatavad õlad loobusid kaasa mõtlemast. Kõige lõpus tuli Ted Wilson igaühe kätt suruma ja Jumala õnnistusi soovima. Oli tore kogemus.

Ted Wilsoni aruanne oli väga teistmoodi, kui eelmistel kordadel on olnud. Tema jutt vaheldus videoklippidega, mis olid üles võetud maailma eri paigus ja milles ta jutustas mingit piiblilugu või koguduse ajalooga seotud tõika.

Algas kõik Punase mere juures, mille kaldal Wilson mõtiskles, kuidas iisraeli lapsed seisid hirmunult mere ees, taga vaarao sõjavägi ja kõrval mägi. Ja siis tegi Jumal ime. Wilson sõnas, et täpselt samamoodi toimib Jumal meie elus ka täna. „Mine edasi!” ütleb Jumal.

Video vahendusel nägime ka klippe ja pilte erinevaist maailma paigust, kus tehakse misjonitööd.

Järgmine mõte oli iisraeli rännakust kõrbes. Pärast Punase mere ületamise joovastust tabas iisraellasi pettumus: vesi, mida nad olid nii väga igatsenud, oli kibe, aga Jumal muutis selle magusaks. „Jumal muudab kibeda kogemuse meie ja koguduse elus kauniks,” ütles Wilson.

Seejärel viidi meid Siinaile, kus anti käsud, ja tuletati meelde neljandat käsku, mis määratleb meie koguduse identiteedi.

Oluline osa aruandes oli projektil Misjon Linnadesse, mis algas 2013. aastal New Yorgis, mis on maailma suurim suurlinn. Selle möödunud viisaastaku jooksul ületas maailma rahvastik piirjoone: esimest korda maailma ajaloos elab linnades rohkem inimesi kui maal, seega on oluline keskenduda misjonitöös samamoodi linnadele. Misjon Linnadesse on läbi viidud 600 maailma suurlinnas kõigis 13 divisjonis.

Wilson rääkis ka Zimambwe evangeelsest seeriast, mis oli tänavu mais. Selle kohta on uudiseid ka siin välisuudiste sektsioonis.

Oluline rõhuasetus oli aruandes ka terviseevangelismil ja terviklikul tervisetööl, mida Wilson defineeris nii: transformational evangelism in action. Siinsamas Alamodome'is oli mõne aja eest hiiglaslik tervisemess, selle kohta saab lähemalt lugeda siit.

Muidugi rääkis Wilson ka Suure Lootuse projektist ning raamatu „Suur võitlus” jagamisest, mille kohta Ellen White ütles, et ta soovib, et seda raamatut jagataks rohkem kui ükskõik missugust teist tema raamatut.

Wilson sõnas, et tulevikutöös on olulisel kohal meediatöö, kuna sel ei ole piire.

Wilsoni aruande ajal oli saalis väga palju inimesi, paljud hüüdsid endale meeldivates kohtades aamen või algatasid plaksutamisi. Mina olen tõesti täiesti ära väsinud, nii et kui Wilson juba teist korda, käed üles tõstetud, valjul häälel mikrofoni hüüdis: „Arise! Shine! Jesus is coming!”, siis ma sain aru küll, et see on vist väga äge ja võimas, aga see jõudis minuni veidi nagu läbi udu.

Siin on väga paljud väikeste lastega ja ma imetlen neid – nii vanemaid kui lapsi. Väga raske oleks end siin Emmaga ette kujutada. Samueliga samas oleksküll väga tore siin neid asju arutada. Siin on temavanuseid lapsi ka üsna palju. Enne äratulekut rääkisime Lauriga autos Ted Wilsonist. Samuel küsis, kes see on. Vastasime, et üleilmse koguduse president. Samuel nõudis: "Ja miks mina sellest alles praegu kuulen?!"

Pärast pikka aruannet kutsuti kõiki üles laulma. „Meil on see lootus” kõlab muidugi kohe eriti võimsalt, aga ka teised laulud.

Ühte laulu juhatas üks naine - konkreetsemalt ei oskagi öelda -, kes on väga sisendusjõuline. Ma unustan kaasa laulda ja lihtsalt vaatan tema performansit.

Kui kõik see mass Alamodome'ist välja tuleb, siis on see nagu laulupeo rongkäik, ainult et ilma muusika ja vahelehõikamisteta, mis vaikselt edasi kulgeb.

Kujutage ette umbes seda, et laulupeo lõppedes ei valgu inimesed mitte ise suundades, vaid lähevad kõik näiteks Viru hotelli. Meie jaoks on ehitatud teed ja üks autosõidurida on kinni pandud. Politseinikud on igal pool ja reguleerivad liiklust. Taevas lendavad helikopterid ja vaatavad, et kõik oleks kombes.

David ütles, et kuulis kellegi käest, et San Antonio linn loodab selle kümne päevaga teenida 40 miljonit dollarit käivet. Peakonverentsi korraldamine läheb maksma 25 miljonit dollarit.

Üks asi veel: siin on siseruumides jube külm. Täna hommikul pärast nelja tundi külmkapis istumist oli mul tunne, et mina sinna Alamodome'i enam ei lähe, nii külm oli lihtsalt. Arvates, et ma tulen kõrbesse, ei võtnud ma kaasa ka eriti pakse riideid. Täna kasutasin juhust, kui ma selle turvamehega juttu rääkisin, ja ütlesin, et palun lülitage see asi nõrgema võimsuse peale. Väga ebamugav ja lõpuks ka valus on, kui lihtsalt istud ja sulle sõna otseses mõttes puhub külma õhku kaela ja selja peale. Aga külm ei ole mitte ainult seal, vaid igal pool siseruumides. Kui me läksime jälle oma paraadiga lõunat sööma, sattus minu kõrvale üks mustanahaline mees, kellel oli käes paks sulejope. Kiitsin teda targa otsuse eest ja ta oli kohe valmis mulle oma jopet pakkuma. Mul oli küll kiusatus, aga ma siiski loobusin. Küsisin, kust ta on – Malawist. Tark mees. Niipalju olgu sel teemal veel öeldud, et enda toas lülitasin ma konditsioneeri kõige madalama võimaliku variandi peale ja siin on võimalik elada.

Aga õues on muidugi ülipalav. Mitte nii nagu Eestis, vaid ikka täiesti teistmoodi. Umbes nagu loomaaia troopikamajas. Kui peaks kiiresti kuskile kõndima, siis oleks natukese aja pärast võhm väljas, sest hakkab hinge matma.

Homme on töökoosoleku teine päev, valimiskomisjon alustab presidendikandidaadi nimetamisega, meie saalis kuulame aruandeid, muusikat, räägime juttu ja saame osa millestki toredast ja põnevast, millest kirjutan juba homme.