Esimesed kokkusaamised, muljed ja emotsioonid

Tänane päev on olnud sisseelamise ja enese häälestamise jaoks. Ainuke n-ö päevakorrapunkt oli kell neli alanud noorte täiskasvanud delegaatide kokkusaamine ja kohtumine peakonverentsi juhtidega, muul ajal oleme ise oma aega sisustanud ja veidi seda piirkonda avastanud. Terve linn teab, et neil päevil on siin adventkoguduse koosolek, tänaval on selle kohta palju silte ja poodides on müüjad valmis suuremaks käibeks. 

Ahjaa, hommikul registreerisime end delegaatidena ka ära. Iga divisjoni delegaatide jaoks oli oma järjekord ja värav. Sealt saime Marju Pärna käest (ta töötab divisjonis) suure koti igasugu materjalidega, toidukaardi, hääletamisseadme (kui ma selle ära kaotan, pean maksma 100 dollarit) ja oma siinviibimise päevaraha. TEDi järjekord oli niipalju, kui mina nägin, kogu aeg kõige lühem, meie divisjon on maailmakiriku kõigist 13 divisjonist kõige väiksem. Ja mida muud järjekorras seistes teha kui inimesi tervitada: kohtusime divisjoni peasekretäri Audrey Andressoniga (kes rääkis divisjoni tööst maikuu „Laupäeva õhtu” saates) ja presidendi Raafat Kamali ning tema abikaasaga. Aga ka kommunikatsioonijuhi Miroslav Puijci ja tema abikaasaga.

Kui oma varandusega leti juurest ära tulin, astus minu juurde Judy Kentucyst. Ta küsis, kust ma olen, tutvustas ennast ja küsis siis, kas ta võib minuga palvetada. Rääkisime veidi Eestist ja sellest, et ma paistan päris noor, järelikult olen peakonverentsi töökoosolekul esimest korda. Ja siis ta palvetas minuga koos ja minu pärast. See väga armas kohtumine lõppes sooja kallistusega. Ta kandis rinnas ka märki, millel oli küsimus: kas ma võiksin sinuga palvetada? Neid inimesi on siin rohkemgi ja nad moodustavad väga tõhusa palvemeeskonna.

Tänaval kohtus Ivo iisraellase Shalom Davidiga, kellega nad koos Newboldis õppisid. Tegin neist pildi tüüpilise Ameerika monstroosse auto taustal. Siin on selliseid kastiautosid väga palju, tõsi, selliste suurte ratastega pole rohkem näinud.

San Antonio linn on väga tuntud ja hinnatud oma jõeäärse vaatamis- ja kogemisväärsuse, River Walk'i poolest. See on 15 miili pikkune väga ilus jalutuskäik ühe kitsa jõe, mille nime ma pole suutnud välja uurida (ilmselt on nimeks San Antonio jõgi), mõlemal kaldal: seal on jalutusrajad ja restoranid ja poed ja istumispaigad.

Täna jalutasime pikalt sel jõeäärsel, tee peal astusime sisse ka kahte kirikusse, üks neist oli katoliku kirik ja teine non denominational (ei tea, kuidas eesti keeles õige olekski – denominatsioonideväline?) väike vana kirik, mis 19. sajandil oli metodistide kirik. Sinna kirjutasime külalisteraamatusse ka oma nimed ja muljed.

Jõudsime noortele mõeldud konverentsisaali paar minutit pärast nelja, arvates, et oleme hiljaks jäänud, kuid saal oli pooltühi. Õnneks siiski inimesi veel tuli ja peakonverentsi noortejuht Gilbert Cangy tervitas kõiki südamlikult ning pani südamele, et see koosolek on ellu kutsutud selepärast, et näidata noortele, et neid koguduses väärtustatakse: eelmisel korral (2010. aastal) oli olnud kuulda rahulolematust, et noori on peakonverentsil vähe.

Palvetasime Cangy juhtimisel ning seejärel sai sõna peakonverentsi töökoosoleku korraldustoimkonna asejuht Sheri Clemmer. Ta segitas, kuidas valitakse koosoleku paika ja kui vähe on maailmas neid kohti, kus sellise mõõduga ettevõtmist üldse korraldada saab. Väljaspool USAd ei olegi. Austraalias ei saa sellepärast, et seal on juulis kriketihooaeg ja ainuke olemasolev koht on sel ajal täiesti kinni. Austraaliasse saaks ürituse viia novembrist kui veebruarini, aga see ei sobi jälle peakonverentsile. Praegu, muide, käib töökoosolekuks paiga otsimine 2025. aastaks. Ka see koht siin lepiti kokku 9 aastat tagasi.

Veel rääkis Clemmer, et kuna peakonverentsi töökoosolekul osalejate keskmine vanus on pigem kõrgem ja tänapäeva meediavahendid arenevad, siis ei ole üldse teada, kas näiteks selleks samaks 2025. aastaks on üldse nii suurt kompleksi tarvis, sest noored leiavad, et kõigest saab osa ka online. Praegu siiski otsitakse samasuguse võimekusega paika.

Paiga valimise kohta saab lugeda ka kunagist uudist siit.

Seejärel rääkis peakonverentsi asepeasekretär Myron Iseminger, kuidas käib koosolekul tehniline töö, kuidas moodustatakse komisjonid, mille kallal nad töötavad. Ta rõhutas, et see koosolek on kõige olulisem meie üleilmses koguduses, sest ainult siin saab võtta vastu otsuseid, mis puudutavad koguduse käsiraamatut, poliitikaid ja otsuseid.

Kõik töökoosolekul räägitu pannakse kirja. Selleks on tänavu palgatud kiirtrükkimise maailmarekordi omanik, kes suudab trükkida minutis samapalju tähti, kui on aastas päevi – 365. Materjal tuleb Adventist Review' kaudu avalikkuse ette.

Valimiskonimisjoni moodustamisest ja tööst saab uudist lugeda siit.

Pärast Isemingerit astus meie ette peakonverentsi president Ted Wilson, misjärel said tööd küll kõik telefonid ja fotoaparaadid ruumis. Wilson tervitas meid ja rõhutas, et noored on koguduses väga väärtuslik jõud, kuna 1. nad valdavad tänapäeva meediat; 2. nendele loodetakse Mission to the Cities (Misjon Linnadesse) projekti elluviimisel; 3. nende päralt on misjonitöö – noortel on võrgustik ja oskus suhelda. Wilson viis meid mõttes ajas tagasi koguduse alguse juurde, mil kõik tegutsejad olid varastes 20ndates – noored.

Samas kinnitas Wilson, et me peame kogudusena jõudma arusaamiseni, et mitte ainult palgalised ei tee misjonitööd, vaid KÕIK koguduseliikmed peaksid olema kaasatud. Wilson pani meile südamele, et leiaksime sel „super camp meeting'ul” kinnitust, et SPA liikumine on Jumala liikumine.

Järgmisena sai sõna peakonverentsi laekur Robert Lemon, Wilsoni sõber ülikoolipäevilt. Tema alustas oma ettekannet mõttega: you're not the future of the church, you're church of today (te ei ole koguduse tulevik, vaid koguduse tänapäev). Lemon andis aimu, kuidas töötab koguduse finantsstruktuur. Ta tõi esile, et viimase 50 aasta jooksul on misjoniannetused kasvanud kiiremini kui kümnis, ja tuletas meelde, et kümnist me ei ANNA Jumalale, vaid anname TAGASI. Annetusi me anname. Kõigest kümnisest ja annetusrahast käib tänasel päeval läbi peakonverentsi 7%, mis on võrreldes varasemate aegadega kõvasti vähenenud – seega ei saa peakonverentsilt alati ka oodata suuri rahalisi vahendeid. Üleilmse koguduse finantside nurgakivi on koguduse rajamise algusest kuni siiani olnud Põhja-Ameerika divisjon.

Lemon ütles, et koguduses on rahaasjad väga korrastatud, nii et kui tema käest mõnikord küsitakse, kas võiks ikka mingi asja jaoks raha leida, siis ta vastab, et laekuriosakond ei ole raha ära kaotanud ja seega ei saa seda ka kuskilt leida. 

Järgmisena astus meie ette Piibiuuringute Instituudi juht Artur Stele, kes selgitas koguduse põhitõdede muutmise dünaamikat. Viimane põhitõde, mis meie koguduse põhitõdedele lisati, kannab pealkirja Kasvamine Kristuses. Usk, et kristlane peaks Kristuses kasvama, on kogudusel alati olnud, ent põhitõena sõnastati see alles üsna hiljuti. Põhitõdede ümbersõnastamise vajadus tuleneb aga sellest, et keel ja ühiskond muutuvad. Näiteks 1980. aastal oli Perekonna põhitões kasutatud väljendit „abielupartnerid”, mis tänapäeval oleks ambivalentne ega sobiks.

Loomise põhitõde, mis sel korral ümberõnastamisele läheb, võeti vastu 1980. aastal. Toona ei kirjutatud sinna fraasi recent six-day creation, ent seekord tuleb selline sõnastus arutlusele ja hääletamisele.

Stele rõhutas, et on oluline, et me neid küsimusi ülemaailmse kogudusena koos arutaksime, seepärast saabki neid otsuseid langetada vaid töökoosolekul iga viie aasta tagant.

Koguduse põhitõdesid saab lugeda siit. 

Uudist põhitõdede selgema sõnastuse kohta saab lugeda siit. 

Ka naiste ordineerimise küsimuse tõstatamise tagamaadest rääkis Stele. 2010. aasta töökoosolekul esitas üks delegaat küsimuse, kas kogudus ei võiks arutada, kuidas me mõistame ordinatsiooni: on see piibellik põhimõte või pärineb katoliku kirikust. Nii kutsutigi ellu ordinatsiooniteoloogia komitee (TOSC). Kuna selline komitee oli juba töös, leiti, et sama uurimise raames võiks keskenduda ka sellele, kuidas käsitleb Piibel selles kontekstis naisi. See tähendab, et esialgu ei hakatud arutama üldse naiste ordinatsiooni teemat üksikult.

TOSC jõudis konsensusele ordineerimise kui sellise osas – see on piibellik kontseptsioon, kuigi Piiblis seda sõna ei kasutata; ja teises osas ei jõutud konsensusele – kas ordineerida pastoriks ka naisi, ning seetõttu ongi formuleeritud kolm seisukohta. Stele pani südamele, et kõik koguduseliikmed ja delegaadid peavad seda teemat ise palvemeeles ja Püha Vaimu juhtimisel uurima ning oma seisukoha väljendamisel käituma Kristuse-sarnaselt.

Kolme seisukohta saad lugeda siit, siit ja siit.

Uudist hääletusküsimuse kohta saab lugeda siit. 

Viimase kõnelejana astus meie ette peakonverentsi arhiivi- ja statistikaosakonna juhataja David Trim, kes näitas koguduse strateegilist plaani aastateks 2015–2010, see on olemas ka iga delegaadi kotis ning seda jagatakse noorte delegaatide abiga hingamispäeva hommikul kümnetele tuhandetele adventistidele, sest Trimi sõnul ei piisa misjonitööks peakonverentsi headest mõtetest, need peavad jõudma kogudustesse ja liikmed peavad olema kaasatud.

Koosoleku lõpusõnad lausus taas Gilbert Cangy, kes palus palvetama ühe noore naise, Yoriko Jaapanist (paremal), kus koguduseliikmete keskmine vanus on 65.

Pärast seda informatiivset ja vaimulikult ülestõstvat koosolekut läksime sööma ning leidsime sellest hiiglaslikust söögisaalist üles David ja Alla Nõmmiku, kellega veetsime meeldiva õhtupooliku muljeid ja mõtteid vahetades.

Kuigi ma ei ole pidanud end inimeseks, kes peab oluliseks inimese tuntust ja kuulsust, on siiski kõiki neid kogudusejuhte, kelle nimed tõlkeuudistest kogu aeg läbi käivad, siin nähes tunne, nagu oleksin laps lõbustuspargis. Suures söögisaalis olid üsna meie lähedal Clifford Goldstein (vasakul), kes vestles Manuel Rodrigezega (paremal).

Coldsteini lühifilmi uudist saab lugeda siit.

Lühifilmi ennast saab vaadata siit. 

Meist kaks lauda edasi sõi õhtust John Graz (vasakul) abikaasaga. Pildil vestleb ta juba küll ühe meesterahvaga.

Meie ees, kohe meie ees, noh, astus hotelli Jan Paulsen – väga pikk mees. Ma istusin noorte kokkusaamisel esimeses lauas esimese tooli peal, st kui ma oleks käe välja sirutanud, oleksin saanud Ted Wilsonit puudutada. Ta on tõesti meie Heino Luku moodi – või on Heino Wilsoni moodi. Wilson rääkis väga sisendusjõuliselt, väga rahulikult ja tasaselt. Ent väga emotsionaalselt – tema jutu ajal kajas mitu korda see väike saal valjuhäälse ameni'ga vastu.

Homme hommikul kell 8 algab business meeting – Ted Wilson rõhutas, et siin peab tegema tööd, otsustama küsimuste üle.