Meie pere on viimase pooleteise aasta jooksul läbi elanud suuri muutusi: oleme müünud maha oma ridamaja kodu, elanud pool aastat üüril ja kolinud Oulust Turgu. Iseenesest ei ole selles kõiges midagi märkimisväärset, sest sellised asjad kuuluvad elu juurde ühel või teisele põhjusel, kuid me, inimesed, eriti ei armasta suuri muutusi, rääkimata radikaalsetest muudatustest. Mõni kolib töö pärast, teised suurema või väiksema elamispinna pärast, kolmandad Jumala kutsel nagu Abraham. Meie kolimislaine põhjustas „torm”.
Ma armastan millegipärast võrrelda elu laevaga merel. Vist on avaldanud nooruses loetud meremeestejutud nii sügavat muljet. Vahel purjetab meie elulaevuke rahulikus vees, vahel hakkab meie ümber elumeri vahutama ja möllama. Mida sellistel aegadel laevas teha? Piiblis on päris mitu huvitavat lugu tormist. Esimese loo leiame Joona raamatu 1. peatükist, kus Joona põgeneb Jumala eest Tarsisesse, kuid torm merel peatab tema teekonna ja ta satub hoopis suure kala kõhtu. Teine lugu räägib Jeesusest ja tema jüngritest tormisel Galilea järvel Luuka 8:22–25. Jüngrid paanitsesid ja olid võimetud loodusjõudude ees, kui Jeesus magas südamerahuga. Lõppeks läks vaja Jeesuse abi, et torm raugeks. Kolmanda loo leiame Apostlite tegude raamatust 27:9–44, kus apostel Paulus koos suure hulga laevas olnutega sattus ohtliku kirdemaru kätte ja millest pääseti tänu Pauluse kinnitavale kogemusele Jumala ingliga. Õigupoolest elas Paulus kolm laevahukku üle ja oli isegi uppumissurmas (1Kr 11:25), kuid Jumal päästis ta nendest kõigist.
Meremehed on kogenud meresõitjad ja teavad, kuidas tormis käituda. Üks toiming, mida tehakse, kui enam miski muu ei aita, on laeva kergendamine liigsest lastist. Esmalt lendavad üle parda vähemväärtuslikud asjad ja kui see ka ei aita laeva veepinnal hoida, siis lähevad üle parda ka kallihinnalised asjad. Pigem asjad kui inimesed.
Meie peret tabanud majanduslikus „tormis” pidin minagi ausalt olukorrale näkku vaatama ja mõtlema, millest mina olen valmis loobuma, et olukorda kergendada. Mis tuleb üle parda heita? Otsus ei olnud lihtne, sest sellega kaasnes turvatunde kaotus, kuid midagi polnud parata – kodu tuli müüki panna. Ütlesin Jumalale palves, et ma ei taha, et asjad mind seovad, olen valmis neist loobuma, kui Sina nii tahad. Nagunii on kõik Sinu oma ja Sinult laenuks saadud. Ka ülejäänud pereliikmed nõustusid pikkamisi selle mõttega. Meid kinnitati ütlusega, et kui Jumal meilt midagi ära võtab, siis annab Ta parema asemele. Ja sellesse mõttesse ma uskusin. Saime abikaasaga ka palvevastuseks, et kodu müük on Jumala plaan. Ja mis veel kogu selle protsessi juures oli kergenduseks, meil oli üle pika aja lootus saada vabaks kõigist pangavõlgadest, mis maja ostuga olid kaasnenud! Kujutage ette võlavaba elu! Ilma võlgadeta elu pole enam nii enesestmõistetav isegi eestlasele mitte, rääkimata Soome ühiskonnas. Ma võrdleksin võlga Egiptuse orjusega, kus pank esineb Egiptuse vaarao osas ja meie, kristlastest võlglased, oleme tema orjad. Pole just meeldiv mõte. Ja ma siiski usun kogu südamest, et Jumala plaan meie jaoks ei ole, et me võlgu oleme ja võlgu elame. Tema on tulnud meid vabastama igasugu orjusest ja ülistus Talle selle eest! Meiegi peret oli ootamas vabastusaeg ja sellest mõttest innustatuna muutus abikaasagi ühtäkki rõõmsamaks. Kurbus muutus rõõmuks. Tegelikult võib iga ebameeldiv seik teise nurga alt vaadatuna hoopis parem välja näha. Minu ema tavatseb ikka öelda, et pole halba ilma heata...
Kolisime endisest kodust välja, valla üürimajja, eelmise aasta veebruari algul, uues kodus veetsime pool aastat rahulikku elu. Leidsin suvel maja eest kasvamast päranapuu ja korjasin sealt pärnaõisi talveks tee sisse panekuks ja kiitsin Jumalat Tema õnnistuste eest! Puu sumises nagu mesilastaru igasugu mutukatest. Elu jätkus.
Kui me avatud silmadega ringi vaatame, siis leiame enda imestuseks palju õnnistusi, mis Jumal meie jaoks on valmis pannud. Seened, metsmarjad, kuuma päikese eest varju pakkuv puu... Või ebasõbralikud naabrid, kes meie iseloomu lihvivad.
See üüriloleku aeg oli meie perele ootuse aeg – mis nüüd edasi toimuma hakkab? Mis suunas Jumal meid juhib? Olin sisemiselt veendunud, et Põhja-Soome me enam ei jää. Kuid isegi siis, kui peame vaikselt ootama, ei pruugi see tähendada paigalistumist. Läksin autokooli ja tegin lõpuks kauaoodatud load. Sõidueksamil valdas mind taevalik rahu, kuigi reaalselt võttes poleks ma eksami läbimiseks üldse valmis olnud. Käiguvahetuse õppisin selgeks alles eksamieelsel päeval. Enne sõitu sirutusin palves Isa poole: „Isa, ma ei või paluda imet, midagi, mida ma ei oska, kuid palun rahu ja tähelepanelikkust.” Ja rahu tuli. Peale sõidu edukat läbimist teadsin, et Jumal seadis ka selle asja korda, et võiksime siit Oulu kandist lahkuda. Kõik otsad said kokku sõlmitud ja tööd lõpetatud.
Kolimine läks väga kiiresti. Nädal aega enne juuli lõppu, kui üürileping pidi lõppema, ei teadnud me veel, kuhu kolime. Meile polnud ühistest palavatest palvetest hoolimata tulnud ülevalt ühtegi vastust. Hannu käis Tamperel ja Turus vaatamas paarikümmend kodu, ei midagi. Ei olnud seda õiget. Ja pinge kasvas. Miks Sa, Jumal, ei vasta? Ja veel palavamad palved tõusid ülespoole. Ja siis mõte: äkki me otsime valest kohast? Uus otsing ja bingo! Kohast, kust me ei kavatsenudki vaadata – Turu Hirvensalo saarelt. Kui koht oli leitud, hakkasid sündmused arenema tohutu kiirusega. Ja siin me nüüd lõpuks oleme.
Nüüd ei jää muud üle kui oodata ära, mida Jumal on mõelnud meiega siin peale hakata. Mida siis kogu sellest loost arvata? Kui julgeme lasta lahti meid paigale siduvatest asjadest, saab Jumal meid kutsuda järgmisele seiklusele. Kas oleme valmis oma elulaeva tormi tulles kergendama? Mis läheb enne üle parda? Mis viimasena?
Eelpool kirjutatud kogemusest on nüüdseks möödas juba poolteist aastat ja käes on aeg tõmmata kokku minule usaldatud Kasvamise rubriigi sari. Mis on siis selle aastaga õieti meie elus muutunud? Naljakas, aga pangaorjusest me siiski veel ei pääsenud – veel Oulus üüril elades võtsime suve algul ette reisi Eestisse ja meie auto läks 100 km enne Helsingit totaalselt katki. Sellest reisist sai meie aegade kalleim reis Eestisse. Miks see nii juhtus, ei tea. Elu on vahel täis irooniat. Meie ootused seoses elukohamuutusega on tänaseks täitunud – Joonas on väga rahul vanast koolist äratulemise otsusega, ja see teadmine on meid suuresti kinnitanud, et oleme teinud õige otsuse! Ja Hannu igatsus mängida suures kirikus orelit ning soov traktoriga veel kord põldu künda, nagu varemalt lapsepõlvekodus, on ka täitunud. Majatagune aed kõigi oma lahendustega on peaaegu valmis ja ootab suve, et seal olemisest rõõmu tunda ning minu elus jätkub endiselt vaimulik suurpuhastus – olen rohkem või vähem tahtlik oma südamest Jumalale ära andma kõike seda rämpsu, mis sinna ei kuulu – vastavalt Püha Vaimu märguannetele. Jumal soovib meilt vastu võtta kõik meie mured, koormad ja puudused ning vastu anda rahu, sirge selja ja puhta südame. Vahetuskaup on igati tasuv ja kasulik ning kogu see puhastusprotsess läbikäimist väärt!
Saabuvate jõulude eel ja uue aasta künnisel soovin Meie Aja lugejaid esiteks tänada südamliku kaasaleamise eest ühe tavalise kristliku pere elule nii õnnestumistes kui ebaõnnestumistes, ja loodan, et see avameelsus on ehk kinnitanud kedagi tema enda eluvõitlustes.
Lõpetuseks kutsun teid koostöös Püha Vaimuga üles üle parda viskama kõik see koorem, mis takistab Jeesust tõeliselt järgimast – olgu see siis silmakirjalikkus (varjamaks teiste eest oma tõelist iseloomu), uhkus (mis ei luba Jumala ees alanduda ja ennast Tema täieliku juhtimise alla anda), usaldamatus (kahtlus) Jumala Sõna ja lubaduste suhtes või tõrksus, mis tahab korraldada oma elu oma äranägemise järgi jne (1Pt 2:1).
Uue aasta soovina kõlagu Taaveti palve: „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!” (Ps 51:12)
Õnnistatud uut aastat!
In English