Arm

”Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.”

Rm 5:8

Kristlastena kasutame tihtipeale oma sõnavaras sellist väljendit nagu Jumal on armuline. Sellega tahame öelda, et Jumal on kandnud hoolt meie vajaduste eest, hoidnud meid elus, lasknud päiksel tõusta ja vihmal sadada nii headele kui kurjadele inimestele, andnud andeks meie eksimused jne. See on tõdemus, mida oleme Piiblis Jumala iseloomu kohta lugenud ja mida usume. Kuid üks asi on teada, et Jumal on armuline, teine asi on seda konkreetselt kogeda. 

Tahan teiega jagada ühte hetke oma elust, mil Jumal puudutas mind oma ARMUGA. Mitte kuigi kaua aega tagasi hakkas ühe koguduseliikme tegutsemisviis mind sisemiselt ärritama. Me mõlemad osalesime samas koguduse tööd korraldavas toimkonnas, seega puutusin mainitud isikuga aeg-ajalt tihedamini kokku. Alguses ei olnud ma rahul mõningate tema otsustega, mis tundusid olevat justkui kiirustades ning omavoliliselt tehtud ilma ülejäänud meeskonna seisukohta ära kuulamata, hiljem aga kogesin tema domineerivat käitumist juba isikliku varvastele astumisena. Ärritus mu sees kasvas ja kasvas, kuni hakkas välja immitsema teistele tiimiliikmetele vihjamisi mainitud kritiseerivate märkuste näol tema vigade kohta. Teadsin, et ärrituvus on patt ja ma pean sellest tundest lahti saama, aga ei saanud. Või ei tahtnud saada... Ja nii ma siis jonnisin kangekaelselt edasi oma negatiivsete tunnetega, kuni saabus osasaamisjumalateenistus – teenistus, kus meenutatakse Kristuse surma ja Tema viimast pühaõhtusöömaaega jüngritega. Sõitsime kogu perega hingamispäeval kirikusse ja juba kodus olles tegin otsuse, et istun kogu jumalateenistuse aja rõdul ega võta osasaamisteenistusest osa. Üks osa minust oli tõrges alanduma Jumala ette ja oma käitumist andeks paluma, teine osa ei pidanud end vääriliseks Jeesuse ette tulema. Olin pattu teinud ja tahtsin end Jumala eest peita nagu Aadam ja Eeva tegid paradiisis pattulangemise järel. 

”Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.” 1Jh 4:20

Tol hingamispäeval oli Hannu kord saata orelil üldlaule ja kui tuli aeg valmistuda jalgadepesuks, läksid nad koos pojaga jalgu pesema, mina aga jäin oma kohale istuma. Probleem tekkis osasaamisleiva jagamise ajal, kui Hannu pidi orelit mägima ja Joonas vajas juhatust osasaamistalitluse juures. Nimelt just sel korral oli otsustatud proovida uut osasaamisteenistust, kus kõik koguduseliikmed pidid ise altari ette tulema leiba võtma, selle asemel et pingis istuda ja oodata, kuni koguduse vanem leiva kätte toob. Hannu Joonasega kaasa minna ei saanud, mina aga keeldusin järjekorda minemast (nii kange võib olla patt inimese sees!) ja nii läks Joonas vapralt üksi. Istusin rõdul segaste tunnetega. Vaatasin all toimuvat, kuidas inimesed üksteise järel seisatusid kogudusevanema ees, võtsid leiva ja viinamarjamahlaga täidetud pitsi, sõid leiva ja jõid mahla kiirustamata ära ning läksid sisemiselt puhastatutena oma kohtadele tagasi. Mina aga olin oma valiku teinud, olin valinud olla jätkuvalt sallimatu oma ”venna” vastu andeksandmise ja andekssaamise asemel. Tajusin selgelt, et selle otsusega oleks paratamatult kaasnenud ka südame kivistumine. Mõte kohutas mind, kuid ma ei võinud olukorrale midagi – patu vägi oli sel hetkel minu tahtest üle. 

Ja siis see juhtus. All saalis vaatas mitu kogudusevanemat üles minu poole ja hetke pärast oli üks neist väljasirutatud leiva ja joogiga minu ees. Hämmeldusega pooleks tänades võtsin pakutud annid vastu. Minu ees seisvas kogudusevanemas nägin Jumala enda väljasirutatud kätt – Tema tuli mulle, mässumeelsele, esimesena lepitust pakkuma! Alles hetk tagasi olin olnud täis tõrksust ja usaldamatust Jumala vastu, kuid sellele vaatamata tuli Tema mu juurde tooma andeksandmist ja lepitust. ”Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat,vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.” 1Jh 4:10 

Nii suurt Jumala armu sellisel konkreetsel kujul, kui tol hetkel, polnud ma kunagi varem kogenud. Samamoodi kui Aadam ja Eeva peitsid end Eedeni aias Jumala eest ja Jumal läks neid mureliku südamega otsima, nii otsis Jumal ka mind, Tema jaoks kadunud last, sealt pingist üles. Ühe hetkega langes suur must patukoorem mu südamelt ning sallimatuse patuahelad kukkusid ”kõlisedes” kirikupõrandale. Olin vaba andestama kõik ja kõigile. Olin kogenud armu, miks ei pidanud ma siis teistele olema armuline!

Hellitades oma südames andeksandmatust, kadedust, viha ja muid negatiivseid tundeid, võime ühtviisi paganatega olla Jumala silmis kadunud. Ristimine meid kaotsimineku eest ei kaitse. Võime küll endale valetada, et meie Jumala-suhe on endiselt korras, kuid tegelikult oleme endi südame ümber ehitanud müüri, millest Jumala armul on raske või pea võimatu läbi tungida. Mina olin endale sellist müüri teadlikult ehitamas. On Jumala arm, et Ta lammutas selle müüri oma tingimusteta armastusega enne, kui vuuk telliste vahel oli jõudnud kõvaks tõmbuda.

Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!” 2Kr 13:13 Aamen.