Eesti naisteteenistuse delegatsioon osales divisjoni naistekongressil Sloveenias

24.–27. septembril sai teoks väga pikalt ette planeeritud ettevõtmine – Sloveenias Rogaška Slatinas toimus Trans-Euroopa divisjoni (TED) esimene naistekonverents motoga „Tule allikale“. Eestlaste neljaliikmeline delegatsioon ja Balti uniooni naisteteenistuse juht Alla Nõmmik olid aegsasti kohal. Et sõiduväsimus esimese päeva sõnumit hävitama ei pääseks, olime juba teisipäeva pärastlõunal Rogaškas, tutvusime väikese linnakesega, nautisime toredat sügispäeva (mis seal küll rohkem meie suve meenutas) ja puhkasime pikast reisist. Olime Tartust teed alustanud juba öösel enne kella kolme ja eks see jättis oma mõju kogu päevale.

Seevastu kolmapäeval olime igati valmis vastu võtma kõike, mida pakutakse. Juba hommikust peale saalis hotelli registratuuris suuremate ja väiksemate gruppidena naisi. Ilmselgelt olid nemadki konverentsil osalejad. Nii me siis piidlesime üksteist, kuid otsesõnu küsima ka ei läinud. Seda seni, kuni tuttavaid nägusid nägime – Trans-Euroopa divisjoni korraldav pool oli kohal – Audery Andersson, Clair Sanches-Schutte, Sandra Golding, Anette J.Moore Suurbritanniast, Jill Rasmussen Taanist ja mitmed teised. Milline rõõm taas kohtuda!

Õhtusöögi ajal oli kultuurikeskuse suur saal naiste vadinat täis ja eriliselt silmatorkav oli Suurbritannia delegatsioon – üle saja naise, neist enamus tumedanahalised, loomupäraselt krussis mustad juuksed maitsekatesse peentesse patsidesse või krunnidesse punutud.

Kolmapäeva õhtul läks lahti – kogunesime ja juba eesruumis ootas üllatus – suur hunnik valgeid kive, millele oma nime pidime kirjutama ja kivi siis saali kaasa võtma.

Kell 20.00 tiksus kell kohaliku kultuurikeskuse suure saali suurel ekraanil 5-minutist puhveraega ja täpselt 20.05 astus Clair pulti. Ja nii algas täiesti eriline kogemus ka minu jaoks. Konverentsi tervitused TEDi presidendilt Rafat Kamalilt ja kohaliku uniooni presidendilt, palved ja ühislaulud ning „valge kivikese tseremoonia“. Kõik osalejad – umbes 400 inimest – viisid oma nimega kivikese lava servale ja sealt pandi need järgmiseks päevaks laval oleva purskkaevu jalamile. Iga päev palvetasime kõigi nende inimeste ja nende perede pärast, kelle kivi seal oli.

Peakõne oli Raquel Arraisilt, mis isiklikult väga puudutas. Raquel on SPA peakonverentsi naisteteenistuse juhi abi, pärit Brasiiliast, väga pühendunud, särav, hooliv ja samas jõulise sõnumiga naine. Nautisime ta mõttekäike ja seda imelist jõudu, mida ta jutlused endas kandsid.

Neljapäev käivitus juba varahommikust – Alla juhitud hommikvõimlemine, palvegrupp, hommikusöök ja seejärel hommikune teenistus, siis töötoad, kust igaüks võis omale meelepärase leida – kas arutledes koguduse elu juhtimise üle, tehes käsitööd, valmistudes misjoniväljasõiduks, proovides kätt lilleseadete kallal või siis harjutades koorilaule. Tegemist jagus kõigile ja õigupoolest oli isegi raske valida, sest huvitavaid teemasid-tegevusi oli palju.

Siis lõuna ja jälle töötoad. Uued tuttavad, uued jutud, uued arutelud. Ja kui väsisid ning vaikust ja rahu tahtsid, võisid eraldi palvetuppa minna, mis oma kauni kujundusega ja rahuga su endasse haaras.

Õhtusel teenistusel taas palju laule, erinevaid sõnumi edastamise viise ja jutluse osa – seekord Sloveenia juurtega Austraalias elavalt floristilt Debby Mayerilt, kes Jumala sõnumit läbi taimede selgitas.

Reede oli meie jaoks eriline päev, sest oli meie kord olla korraldusmeeskonnale abiks. Igal päeval täitis seda rolli 10 naist erinevatest unioonidest. Nüüd oli Balti uniooni kord. Saime ilusad sini-lilla mustriga õhkõrnad sallid kaela, meid juhendati ja anti edasi oluline info näiteks selle kohta, kus on avariiväljapääsud, kus ruumides mingi töötuba tegutseb ja kuidas saalis rahval silm peal hoida, et abi vajadusel kohe ka abiks olla.

Madli ja Karin olid saalis teenimas, mina sain võimaluse koos Leedust pärit tütarlapsega teenistuse eel ukse juured tulijaid tervitada. See oli vahva. Naeratused ja käesurumised ja kallistused ja head soovid kestsid isegi veel siis, kui suures saalis ekraanil kell oma 5 minutit varuaega tiksus. Rahvast oli palju ja nii mõnigi oli hotellist tulekuga hilja peale jäänud. Ometi saime meiegi kõigest olulisest osa. Reedesed töötoad olid erilised ka selle poolest, et nii Madlil kui Karinil oli oma töötuba juhtida ja nad said sellega suurepäraselt hakkama. Töötubade temaatika varieerus taas tõsistest aruteludest Jumala lapseks olemisest kuni laste kasvatamiseni, koorilaulust käsitöö ja lõõgastushetkedeni. Kõigile jagus midagi meelepärast.

Õhtune teenistus oli eriline – pidulikult riides kogunes rahvas hingamispäeva alustama ja lavagi nägi pidulikum välja – suured küünlad suurel laual lisasid sära vulisevale veele ja kaunile lilleseadele. Ja kui hilisel tunnil laiali läksime, soovisime kõik tuttavatele ja mitte-veel-tuttavatele „Happy Sabbath!“.

Rahupäeva hommik algas teisti – kaks suurt bussitäit rahvast sõitis appi ühele kohalikule kogudusele Mariboris, kus kutsuti inimesi kiriku pereprogrammiga liituma, pakuti tervise kontrollimise võimalust, jagati suurtele lilli ja lastele õhupalle, tehti näomaalinguid, kuulati väga professionaalset meesteansamblit „4given“. Kõik aga evangeelsele linnaskäigule kaasa ei saanud ja nii oli teistel võimalus käia mõtiskluste toas ,,,Reflection Garden“, mis andis võimaluse oma elule vaadata ja selle raskeid ja kergeid hetki analüüsida.

Kell kolm oli taas teenistus – pidulik, võimsa sõnumiga ja kaasahaarav. Kuna selle lõppedes hakkas ka rahupäev lõppema, oli toredaks üllatuseks hiiglasuur tort ja kuum tee.

Vaid mõni hetk vaba aega ja siis läks lahti ettevalmistus heategevuslikuks laadaks. Ja ehkki juba kibeleti lettide vahele ja erilist piibliväljaannet ostma, oli enne veel vaja konverentsile konkreetne lõpp teha. Taas vaheldusid laulud Jumala kiituseks ja palved ja sõnumid. Tänati korraldajaid ja toetajaid. Ja siis olid kivikesed allikalt jälle lava servale jõudnud – igaüks sai sealt kaasa ühe, millel nimi. Mõnel tuttav, mõnel võõras. Minul on võõras nimi. Ma ei tea, kes on see inimene, kelle peale ma oma kodus mõtlen, kuid palun talle Jumala ligiolu ja ta perele Jumala õnnistusi nii palvehetkedel kui ka siis, kui pilk kivile läheb.

Et üksteise ettevõtmistest paremat pilti saada, sai iga maa ka oma koguduse naisi ja nende tegemisi tutvustada. Meie poolt esitletud programm sai väga hea tagasiside ja – ehkki see oli üsna pikk – veidi üle viie minuti – jälgiti seda hiirvaikselt ning huviga. Aitäh kõigile, kellest see kõneles ja kes seda tegid!

Kui lõpusõnad öeldud, suunduti laadalettide juurde. Kõik olid selleks kodus valmistunud ja midagi kaasa võtnud, mille mahamüümisest saadav raha läks koos hingamispäevase annetusega kahe pere, õigupoolest kahe lapse abistamiseks – üks erivajadusega laps vajab abi abivahendite ja ravimite muretsemiseks ja teine – väga andekas viiulimängija – toetust, et oma õpinguid Viinis jätkata ja väga-väga heaks viiuldajaks saada. Divisjoni naisteteenistuse juhti Clairi tsiteerides: „Me ei suuda muuta kogu maailma, kuid me võime aidata neid kahte.“ Kokku koguti abivajajatele konverentsi annetusega ja laadamüügiga 3 336 eurot ja 221 Inglise naela. See on soliidne summa nende kahe pere toetuseks.

Konverentsil osalemine oli meile kõigile eriline kogemus. Saime innustust endale ning palju häid ideid ja mõtteid jagamiseks. Nii mõndagi neist loodame peagi ka meie kõigi kaoks kasutada.

Meie kõigi ühiseid mõtteid vahendas Anne Vahtramäe, AKELi naisteteenistuse juht