29. juulist 5. augustini toimus Hollandis Ommeni linnas Trans-Euroopa divisjoni rajaleidjate camporee. Kokku võttis laagrist osa üle 2000 inimese. Eestist sõitis camporee'le 74 osalejat ja üks vabatahtlik.
Hollandi poole hakkasime Eestist liikuma juba pühapäeva varahommikul. Kuigi juhendajad olid alguses mures, kuidas väiksemad rajaleidjad kaks ja pool päeva kestva bussireisi välja kannatavad, möödus sõit rahulikult ja heas tujus. Laagripaika jõudsime teisipäeva pärastlõunaks.
Sama päeva õhtul toimus pidulik avatseremoonia, kuhu saabusid helikopteriga laagri peakõneleja pastor Jonatán Tejel Subirada ja Ommeni linnapea. Suure koosolekutelgi juures heisati Hollandi, rajaleidjate ja camporee' lipp ning linnapea pidas kõne. Õhtu jätkus suures telgis lauldes ja Hollandi rahvatantsijate esinemist vaadates ning lõpuks sai iga osaleja väikese kingituse – pakikese Hollandi juustu.
Kolmapäev kulus põhiliselt laagrimööblit ehitades ja laagripaigaga tutvudes. Seekordse camporee' teema oli „More to Explore“ ehk „Rohkem avastada“ ning avastamist jätkus tõesti kõigile. Juba laagri jaoks valitud koht ise oli huvitav: me ei pannud oma telke püsti mitte kuhugi suurele lagedale platsile, vaid metsa, nii et iga riik sai endale oma väikese lagendiku. Vähemalt paaril esimesel päeval oli jalutama minnes targem kaart kaasa võtta. Korraldajad olid hoolitsenud ka selle eest, et iga osaleja endale eri riikidest võimalikult palju sõpru leiaksid. Ajakava ei olnud kuigi tihe ja vaba aega oli palju, et kõik soovijad saaksid ringi vaadata ja teiste riikide laagreid külastada, ning lisaks toimus kolmapäeva õhtul põnev tutvumismäng. Uusi tuttavaid võis saada ka camporee' ühistelt lõkkeõhtutelt. Kuna laagrisse oli tulnud väga palju inimesi, jagati kogu seltskond kaheks ning esimene pool läks lõkkeõhtule kolmapäeval ja teine pool neljapäeval.
Neljapäeval ja reedel võisid kõik laagrilised võtta osa mitmesugustest tegevustest. Muuhulgas sai proovida näiteks vibulaskmist ja seinaronimist, mängida jalgpalli, meisterdada käevõrusid, pärlitest tuuleveskeid või kivist trolle, sõita kanuuga, kaunistada puitu, dekoreerida enda T-särki, õppida marssimist või liituda camporee' kooriga.
Peale selle toimus terve laagri jooksul mäng, mille eesmärk oli käia teiste riikide laagripaikades, täita seal erinevaid ülesandeid ja koguda enda laulikusse templeid. Enamasti olid ülesanded seotud vastava riigi tundmaõppimisega. Taani, Rootsi ja Poola laagris tuli näiteks vastata nende riikide kohta käivatele küsimustele. Iisraeli laagris pidi templi saamiseks kirjutama enda nime heebrea tähtedega. Norra laagris tuli leida laagriplatsilt kaheteistkümne linna nimed, kus Norra rajaleidjad tegutsevad. Eesti laagris said templi need, kes õppisid ära kolm eestikeelset lauset, ning teiste riikide rajaleidjad võtsid õpitud väljendid loomulikult kohe kasutusele. Õige pea sai see üsna tavaliseks, et igal pool, kuhu Eesti rajaleidjad läksid, hüüti meile puhtas eesti keeles: „Tere!“
Aga kõige põnevam ja ilusam oli minu meelest hingamispäev. Hommikul kell kümme pakkisime endale lõunasöögi kaasa ning asusime „kõrberännakule“, laagripaigast Kaananimaa poole. Meid saatis teele Mooses, kes meenutas pikast rüüst ja hallist habemest hoolimata kahtlaselt palju Paul Tompkinsit, camporee peakorraldajat. Esimene peatus oli laagrist veidi eemal, vaskmao juures, kus tuletati meile meelde, et vaskmadu sümboliseerib Jeesust ning me peaksime oma pilku alati Temal hoidma. Teise pikema peatuse ajal räägiti kuldvasikast ja sellest, kuidas iisraellased ta lõpuks hävitasid. Meile jagati paberid, kuhu võisime kirjutada, mis on meie „kuldvasikad“ ehk kõik see, millel on oht saada Jumalast tähtsamaks ja millest tahaksime lahti saada, ning hiljem põletati need paberid ära.
Pärast pikka jalutuskäiku, mille jooksul õppisime pisut rohkem tundma Iisraeli rahvast ja selle kahtteist suguharu, jõudsime lõpuks „Kaananimaale“ – amfiteatrisse, mille lava kohal rippus hiigelsuur õhupallidest viinamarjakobar. Seal toimus hingamispäevane jumalateenistus ja ristimine. Ristiti neli rajaleidjat: kaks tüdrukut Soomest ja üks Poolast ning üks noormees Serbiast.
Järgmise päeva, pühapäeva meeldejäävaim osa oli kindlasti turupäev. Laagrilised olid selleks väga hästi ette valmistunud ning lettidelt võis leida peaaegu kõike; ehetest, väiksematest meenetest, mänguloomadest ja laagri logoga särkidest kuni pannkookide, jäätise ja suhkruvatini. Turupäeval koguti 11 952 eurot, millele lisandus õhtul annetustega 1 893 eurot. Seda raha kasutatakse Haitis asuva kooli toetamiseks, Haiti sai 2010. aastal maavärinas tugevalt kannatada.
Esmaspäev oli eelneva nädalaga võrreldes tunduvalt rahulikum ning vaba aega oli eriti palju. Hommiku poole võisid laagrilised minna kas laevaga sõitma, võtta osa jooksuvõistlusest või käia ujumas. Õhtul, laagri lõpetamisel, anti rajaleidjate lipp üle Suurbritanniale, kus toimub nelja aasta pärast järgmine camporee.
Seekordsel camporee'l oli rohkesti põnevaid tegevusi ja paljud osalejad leidsid endale uusi sõpru, aga lisaks pöörati tähelepanu ka vaimulikule küljele. Igal hommikul võtsime osa piiblitundidest ning õhtuti kogunesime suurde telki koosolekule, kus kõneles pastor Jonatán. Tema jutlused olid huvitavad nii väikeste kui ka suuremate kuulajate jaoks, sest ühest küljest rääkis ta lühidalt ja lihtsalt ning tõi palju meeldejäävaid näiteid, kuid teisalt seletas nii mõnegi küsimuse lahti uue ja põneva vaatenurga alt.
Minu meelest oli terve see laager nagu üks pikk hingamispäev, sest ma sain peaaegu nädal aega olla koos rohkem kui kahe tuhande kaaskristlasega. Võtsin ka tavalisest tunduvalt rohkem aega Jumala jaoks ja õppisin Teda paremini tundma. Olen kindel, et camporee'l osalemine oli meie rajaleidjatele väga heaks kogemuseks ning ehk just seal tegi mõni neist otsuse anda oma elu Jumalale.
Pildigaleriid vaata siit või laagri ametlikult kodulehelt.
In English