Vaimulik elu on üks eriskummaline elu – tihti selleks, et edasi minna, peab tegema täispöörde tagasi. Sama olen märganud ka lauamängus. Selleks et võita, tuleb vahel mitu nuppu tagasi minna, mitu nuppu kaotada ja mitu korda kaasmängijad mööda lasta. Otseteed võidule ei ole. Ja nii on ka vaimulikus elus: tee võidule on äärmiselt kitsas, konarlik ja valulik. Kuid tänu Jumalale, et see nii on!
Igaüks meist kannab endas hulgaliselt vigu ja traumasid. Osa neist oleme pärinud oma esivanematelt, osa saanud kaasa lapsepõlvest. Ma ei tea, kuidas vanal ajal inimesed oma elu elasid, kui polnud veel sellist keerulist sõna kui psühholoogia, kuid võin oletada, et palju lihtsamalt kui praegu. Tänapäeval oskame igale pisemalegi tundmusele enda sees nime anda ja igat pisematki sammu analüüsida. See pole sugugi paha, sest nõnda teame rohkem kui meie esivanemad omal ajal. Tänu psühholoogiale võime mõista, miks me ühes või teises olukorras nii kummaliselt käitume ja kui mitut kaitsekihti me enda ümber hoiame, et üldse elus püsida. Seda kõike muidugi juhul, kui me tahame end avastada ja tervenemist kogeda.
Miks me peaksime enda sees sorkima? Kas pole küllalt sellest, et tunnistame oma patud Jumalale ja Tema annab need andeks? Seda küll, aga äkki on meie sees ka selliseid valesid käitumismalle, mis vajavad samuti puhastamist või tervendamist? Käitumismalle, mis ei lase meil end Jumalale täielikult üle anda ja takistavad meie vaimulikku kasvamist? Miks on vaja tunnistada oma vigu ja nõrkusi? „Seda kuuldes ütles Jeesus neile: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.““ (Mk 2:17)
Minuga juhtus mitte väga kaua aega tagasi järgmine lugu. Pärast pikemaajalist vaimuliku elu kriisi hakkasin taas elavnema. Tõuke selleks andis nõustumine osaleda oma panusega koguduse töös. Teisisõnu, koguduses tekkis ühtäkki vajadus jumalateenistuse läbiviija osas ja tundsin, et võiksin Jumala abiga selle ülesandega hakkama saada. Vastutusega kaasnes hool õnnestumise ees ning samas oma nõrkuse tunnetamine, sest Jumal on Püha Jumal ja Tema ette ei tulda ettevalmistamata. Lisaks hakkasin sagedamini palvetama ning Jumala Sõna lugema. Vastutus/ülesanne g kasvamine. Kõik näis vaimulikus elus esialgu korras olevat, kuid siis tuli ”vasaksirge paremalt”. Ühel õhtul helistas mulle tuttav koguduseliige ja me vestlesime ajakohastel vaimulikel teemadel, kui korraga esitas ta ootamatu küsimuse minu enda kohta. Küsimus puudutas ilmselt hella kohta, sest millegipärast hakkasin ma nutma. Pisarad voolasid ja mul oli häbi, et teine mu nõrkust tunnistas. Õnneks oli tegemist usaldusväärse inimesega ning lõppkokkuvõttes osutus see telefonikõne väga õnnistusrikkaks, sest aitas avada mu silmad asjadele, mida ma märganud ei olnud.
Mida ma siis avastasin? Esiteks avastasin enda puhul ohu mätsida isiklikud (kodused) lahendamata probleemid range vaimuliku distsipliini kesta sisse. Mida rohkem pettumusi, haavu, kibestumist, seda suurem püüd kompenseerida olukord vaimulikele asjadele pühendumisega. See oli minu põgenemisviis ja ellujäämispüüe. Vaimulikele asjadele pühendumine ei ole paha, küsimus on motiivis. Meie telefonivestlusest koorus välja teinegi mõte: kui me kardame endid kõige lähedasematele inimestele avada, siis järelikult võib ka meie suhe Jumalaga olla poolik – me ei pruugi Jumalat täielikult oma ellu lasta, kartes saada hüljatud või haavatud. Sellises olukorras võib jääda kogemata, mida tähendab Jumala tingimusteta armastus meie vastu või mida üldse tähendab armastada kedagi jäägitult ja isetult. Kolmandaks ja suurimaks avastuseks pidasin tõdemust, et ma ei pea olema tugev! Ma ei pea olema mitte kunagi tugev – ISEENESES! „Kuid tema (Issand) ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.” (2Kr 12:9) Kui kergendav on teadmine, et ma ei pea esitama endast midagi, mida ma pole ja veelgi kergendavam on julgeda olla abitu ja inimlik ning olla vaba ükskõik mis teesklusest. Mis kasu on maskist, kui Jumal nagunii näeb mind selle maski taha, kes ma tegelikult olen?
Ma olen aru saanud, et meil, adventistidel, on eriti suur oht karta olla nõrgad. Kuna me usume, et meile on usaldatud eriline lõpuaja kuulutus ja Piibli tõdedest arusaamine, siis peame olema kõiges esmaklassilised – näitama välja, et meil on kõik hästi, käituma hästi, riietuma hästi, olema vaimulikult targad, ja kui meil on ka probleeme, siis tegema näo, et me tuleme kõigest välja võitjana. Aga kuna inimlikult nõrkadena me seda kõike ei suuda, siis me kas teeskleme ja näitame teineteisele oma kauneid kirikumaske või lahkume kogudusest. Miks on nii raske tunnistada üksteisele ja Jumalale, et oleme nõrgad, et vajame Tema abi jätkuvalt ja iga päev, et ilma Temata ei suuda me midagi? Ei suuda olla isegi siirad!
„Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!““ (Lk 18:10-13) Kui aus olla, siis kui palju oleme meie koguduses näinud murtud inimesi? Inimesi, kellest näeb, et nad vajavad abi? Kellest näeb, et nad on nõrgad? Saamatud, täis hirme, sõltuvuses ühest või teisest asjast, pimedad, jalutud, kurdid, tummad? Kelle jaoks meie kogudus õieti on? Aga kujutage ette olukorda, kus ühtäkki me julgeksime üksteisele välja näidata oma inimlikku poolt, seda, et ühes või teises asjas oleme oskamatud, haiget saanud, petetud, kiusatud. Mis juhtuks, kui ühel päeval meie kogudus muutuks tölnerite koguduseks, kuhu inimesed tuleksid abi saama ja paranema? Teisisõnu lunastusest ja jätkuvast pühitsuselust osa saama?
Külastasime perega paaril korral Oulu nelipühilaste kogudust, kus käib meile lähedaseks ja armsaks saanud nelipühilastest abielupaar. Mulle avaldas seal väga sügavat muljet viis, kuidas pärast jumalateenistust osa inimesi läks altari ette ja laskus põlvili ning kogudusevanem või -vanemad palvetasid koos põlvitajatega ja võidsid neid püha õliga! Vahel mõni palvetaja ka nuttis, sest mure ja valu oli nii suur. Sellist teenistust pean ma parandavaks teenistuseks. Selles koguduses ei häbenetud välja näidata oma vajadust abi järele.
Ma tänan Jumalat selle telefonikõne eest, et ta tuletas mulle järjekordselt meelde, kes ma tegelikult olen – haavu täis paranemist vajav inimene. Jumal, aita mul selle teadmisega suhtuda armuliselt oma pereliikmetesse ja kaasinimestesse!
In English