Oulu adventkoguduses käis aastaid üks pere, kes olid ustavad koguduseliikmed ja ka meie peretuttavad. Ühel hetkel jäid nad kogudusest kõrvale ja ka meie omavahelised suhted läksid ühe vääritimõistmise tulemusena sassi. Selline olukord kestis umbes aasta. Aeg-ajalt meenutasin seda peret oma südames ja mul oli siiralt kahju nende kogudusest lahkumise pärast. Kogudus ei ole ju arv inimesi, vaid igaühel on kogudusele anda midagi väärtuslikku. Seepärast on ühegi liikme äraminek kogudusest kogudusele suur kaotus – nagu oleks kehast üks vajalik osa ära rebitud.
Möödunud aasta märtsis saime ootamatult kuulda, et selle pere isa oli haigestunud vähki, mis oli kiirelt edasi arenenud ja ta oli minemas. Uudis oli šokeeriv. Tundsin, et peame oma kunagisi sõpru külastama ja suhted korda seadma. Meil ei olnud südames mingit pahameelt järel ja seda tahtsimegi külaskäiguga väljendada, kuid me polnud kindlad, kuidas nemad meisse suhtuvad. Sain telefoni teel kokku lepitud, et kohtume pärast lihavõttepühi. Mehe hääl telefonis oli nõrk, aga malbe, mis andis julgust kohtumiseks. Kohtumispäeva oodates palvetasin Jumala poole uskumisega, et kui Jumal tahab, siis võib Ta pereisa kindlasti terveks teha. Uskusin siiralt, et 50ndates eluaastates mees on veel noor ning kindlasti on tal kogudusele veel palju anda. Ei või ju olla, et sügavalt Piibli teemadel arutlev mees võetakse lihtsalt üks-kaks meie juurest ära! Sellise usuga varustatult olin valmis perega kohtuma. Kirjutasin pühadekaardilegi Soome ühe armastatud luuletaja Tommy Tabermanni luuletuse (vaba tõlge):
”Lakkamata otsi seda Suurt.
Keeldu alla andmast!
Ole kui päikesekiir vee virvendaval pinnal: sätenda!
Otsi seda Suurt,
käi läbi kaugeimad kolkad ja pimedaimad sopid hirmust hoolimata.
On suur asi otsida Suurt,
olla habras valgussäde kohtamisel suure veega.”
Külastuspäeval seisime kogu perega nende ukse taga ega teadnud, mis meid ees ootab. Väsinud pereema võttis meid vastu ja juhatas tuppa, kus ootas ees haigusest kurnatud ja kõhn, kuid sõbraliku olemisega pereisa. Sama mees, kes enne oli olnud nii tugev, suurt kasvu ja alati kelmika sädelusega silmis – sellisena jään teda ka meenutama, oli nüüd haigusest rusutud ja üpris habras. Meie esialgne mõte oli olnud tulla peret julgustama ja avaldama oma sõbralikke kavatsusi, kuid tegelikkuses julgustas Markku meid. Markku olemusest hoovas sügavat rahu. Ta oli oma olukorraga täielikult leppinud, kuigi tunnistas, et diagnoos tuli eelmise aasta detsembris üllatusena ja pärast seda oli ta elanud poolteadvusel tugevate rohtude mõju all. Olgu siinkohal öeldud, et kui meie Markkuga kohtusime, oli teda lubatud pühade puhul haiglast koju käima ja nii saime temaga vestelda ilma, et valuvaigistid oleksid tema teravat mõtlemisvõimet tuimestanud. Markku tunnistas, et raske haigus paneb inimese senised väärtused ümber hindama. See, mis enne näis tähtsana, oli nüüdseks oma väärtuse kaotanud ja asemele tulnud teised tähtsad asjad – Jeesusega koos veedetud aeg, lähedased ja soojad suhted laste ja perega. Lisaks hool selle üle, kas laste suhe Jeesusega on kindlal alusel. Markku sõnul sai ka aja kasutamine uue tähenduse. Sellele, kel aega vähe, on aeg kallis. Piibli lugemine muutus rikastavamaks ja raamatust hakkasid kooruma sügavad tõed, mida enne polnud aega välja kaevata. Markku oli hakanud Piiblit lugema kiirustamata, igat sõna ja lauset aeglaselt läbi mäludes, tihti peatudes ja loetut nautides nagu inimene, kes sööb gurmeetoitu – kõiki maitsevarjundeid tabada püüdes. Markku jutustas innustunult, kui palju tal oleks mõtteid seoses Piibli lugemisega, mida jagada. Palusin tal jagada mõnd mõtet ka meiega ja nii ta siis avas oma Piibli ning otsis evangeeliumist välja koha, mis kirjeldas Ristija Johannese vangistust Matteuse evangeeliumi 11. peatükis. Markku oli Ristija Johannesest lugedes püüdnud sukelduda mõtetes tollesse kaugesse aega sinna vangikongi ja aru saada, miks Johannes palus oma jüngritel küsida Jeesuselt just sellise küsimuse, nagu ta küsis. „Kas oled sina see, kes tuleb, või peame teist ootama?“ Ja sellest ei olnud ju kaua aega möödas, kui ta nägi oma silmaga Püha Vaimu laskuvat tuvi näol äsja ristitud Jeesuse peale ja kuulvat hääle taevast lausuvat: „Seesinane on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ Markkut huvitasid Piiblis kirjeldatud sõnade sügavamad tagamaad, inimeste tundmused ja reaktsioonid, just nagu ta ise oleks vaimusilmas olnud kohapeal toimunut jälgimas. Selliselt uurib Piiblit inimene, kes ei huvitu enam asjade kestast, vaid nende sisust. Kes ei loe mitte ainult sõnu, vaid lihakssaanud Sõna.
Meie vestluse käigus Markkuga tundsin end heas mõttes läbinoomituna. Mina elasin ikka veel selles kiires, pinnapealses maailmas igaviku seisukohalt vaadatuna teisejärgulistes probleemides. Aga õnneks oli mul au viibida hetke taevases eesruumis, kus aeg on peatunud selleks, et igaveste aarete leidmise üle tõelist rõõmu tunda. Sain viibida kojas, kus enam polnud kuskile kiiret, oli vaid rahu keset kurnavat väsimust, jäägitu rahu ja imetlus Jeesuse üle. Mulle tundus, et Markku elas juba mõtetes taevas ja kõndis koos oma Lunastajaga.
Lahkudes jätsime kõik asjad Jumala hoolitsevatesse kätesse ja jätsime hüvasti. Kui enne tulekut olin veel arvanud, et võiksin inimest kinnitada mitte alla andma ja uskuma imeparanemisse, siis kodu poole sõites olin saanud veendumuse, et paranemine polegi alati Jumala tahe. Jumalale on tähtsam, et inimene oleks päästetud ja kuuluks Talle. Ja me olime saanud kinnituse, et Markku kuulus täielikult Jumalale.
Markku Mäkinen suri umbes kuu aega pärast meie kohtumist. Matusepäeva ilm oli kevadiselt külm ja tuuline. Matustelt jäi meelde, kuidas inimesed tunnistasid, millist mõju Markku nende elus oli avaldanud, ja tundus, et haiguses ja surmas tunnistas ta Jeesusest kirkamalt ja veenvamalt kui terve olles. See tunnistus oli hämmastav! Lisaks tunnistas lesk, kuidas ta oli viibinud oma abikaasa surivoodi juures ja kuidas pärast abikaasa surma oli haigla palatis valitsenud sõnulseletamatu taevalik õhkkond. Kas võib veel suuremat au olla Jumala lapsele?
Psalm 116:15: „Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.“ Jah, nii see tõepoolest on.
Kuulsin kord lugu ühest pastorist, kes sai teate vana koguduseliikme surma kohta. Ta küsis teate toojalt: kas too pääses koju või rahusse? Mõistan seda küsimust nii, et kõik inimesed pääsevad kord oma vaevadest surmarahusse, kuid mitte kõiki ei oota taevane kodu. Usun südamest, et Markku oli teel koju. Ja mis olulisim, üks asi on tunnistada Jeesusest oma eluga, teine asi tunnistada Teda ka oma surmaga. Ükskõik, mis olukorras siis oleme, elagem ikka Issanda auks!
Turus 24. oktoobril 2013
Kes ma siis olen?
(Parajalt paks ja parimais aastais, nagu ütles Karlsson katuselt.) Olen endine Tallinna adventkoguduse liige aastaist 1990–2002. Olen abielus soomlase Hannuga aastast 2002 ja 9-aastase poja Joonase ema. Ametilt aednik. Nüüdseks ka juba endine Oulu adventkoguduse liige, sest kolisime perega eelmise aasta juuli viimasel päeval Jumala juhtimisel Turu linna. Aga sellest juba pikemalt järgmises kirjutises.
In English