„Mina valmistan valguse ja loon pimeduse, mina annan õnne ja toon õnnetuse, mina, Issand, teen seda kõike.” (Jesaja 45:7)
Seekord tahan mõtiskleda õnnest ja sellest, mida tähendab olla õnnelik. Teema juurde on mind juhtinud viimasel ajal meedias kajastatud uurimistulemused antud teemal. Soomes viidi hiljaaegu läbi suuremat sorti üleriiklik gallup, mille üheks teemaks oli õnnelikkus. Uurimuse kaks kõige levinumat vastust küsimusele, mis teeb inimesi õnnelikuks, olid: paarisuhe ja kogetud hea tervis. Samuti tuli välja, et maal elavad inimesed on linnaelanikest keskmiselt õnnelikumad. Rootsis viidi hiljuti läbi küsitlus, millega uuriti, milliseid märksõnu on Rootsi ajakirjanduses enim seostatud, kasutatud koos mõistega „õnn”. Tuli välja, et vastupidiselt enamiku arvamusele, raha inimesi õnnelikuks ei tee – artiklites oli väga vähe seostatud õnne ja raha, õnne ja varandust või õnne ja kõrget elatustaset. Pigem oli artiklites seoses õnnega enim mainitud perekonda, eneseteostust, lähedasi inimsuhteid.
Mida räägib Jumala Sõna õnnest? Kas õnn on midagi, mille saavutamist Piiblis kannustatakse? Meie rubriigi vaatevinklist küsides: kas kristlik kasvamine tähendab seda, et meie õnn, õnnelikkus peaksid kasvama? Olin varem veendunud, ja nii on ka paljudes meie koguduste jutlustes aastate jooksul kõlanud, et õnn on midagi ilmalikku, midagi, mille poole kristlasel ei tuleks püüelda. Alati on rõhutatud, et mitte õnn, vaid Jumala õnnistus on see, mida peaksime paluma ja taotlema. Midagi selles idees on mind vaevama jäänud. Tundub, nagu peaksime kristlastena leppima vähimaga, uskudes, et maine õnn on kaduv ja tõeline õnn ootab meid ees, Taevariigis. Vaatasin piibel.net-i abil järele, kui palju ja millises kontekstis räägitakse Piiblis õnnest ja õnnelik olemisest, ja olin üllatunud, kui palju on Jumala Sõnas juttu õnnest. Piibliraamatutest konkurentsitult enim mainitakse õnne ja õnnetust Iiobi raamatus. Iiob räägib Jumalast, „kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee, et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne” (Ii 5:10-11). Ta kirjeldab jumalakartmatuid kui inimesi, kes „veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda” (Ii 21:13).
Õnne definitsiooni internetist otsides sattusin suurde segadusse, sest definitsioonide hulk oli lausa lugematu. Ilmselt ongi nii, et inimesi teevad õnnelikuks väga paljud erinevad asjad. Üks saab suurimat rahuldust kevaditi käte surumisest pehmesse peenramaa mulda, teise jaoks ei ole tema õnn täiuslik ilma igapäevase metsajooksuta. Kolmanda jaoks teeb muusika, laulmine või pillimäng elust elamisväärse. Kedagi teeb õnnelikuks parimate sõprade seltskond, mõnele aga on suurima rahulolu allikaks istuda jõekaldal ja kala püüda.
Iiobi elust lugedes tuleb ilmselt tõdeda, et vähestel on elus nii palju ebaõnne ja traumasid olnud kui Iiobil. Inimlikult on raske kujutleda, kust võttis Iiob nii palju elujõudu ja -tahet, et päevast päeva ärgata ja oma elu elada, kui kõik tema lapsed olid üksteise järel ära surnud. Vaimusilmas kujutlen, et kui Iiobi päevil oleks olnud televisioon, oleks temaga kindlasti tehtud intervjuusid ja vestlussaateid. Kujutlen, kuidas sinna saatesse oleks kutsutud ka Iiobi lähedasi, ja küsitud nendegi arvamusi Iiobi olukorra kohta, uurides, mis nende arvates on kõigi nende katsumuste põhjuseks. Kujutlen Iiobi naist, kes telesaatesse kutsutult Iiobit nuhtleks ning teda Jumalat hülgama kihutaks. Kujutlen Iiobi sõpru, kes Iiobist kõikvõimalikke vigu ja puudusi püüavad leida, millega meest tabanud katsumusi Jumala karistusena seletada. Kuid milline õnn, milline kingitus inimkonnale, et kunagi on elanud Jumalale nii ustav mees kui Iiob! Päris kindlasti ei olnud ta õnnelik nende pikkade päevade ja kuude jooksul, mil ta leinas oma hukkunud lapsi ning sügas oma mädapaisetega kaetud ning valutavat keha. Kuid ta jäi Jumalale ustavaks, ta ei kaotanud oma usku ega lootust. Iiob ei keeranud Jumalale selga, vaid avas Jumalale iga päev oma südame ja kandis Tema ette oma valu ja kurbuse, kuid ka tänu ja ülistuse.
Siis aga saabub Iiobi olukorras pöördepunkt. Jumal vihastab Iiobit süüdistavate ning Jumalast väära pildi loovate Iiobi sõprade peale. Ta käsib Iiobil oma sõprade pärast palvetada, sest muidu ei ole Jumal valmis meestele nende valetunnistust Jumalast andeks andma. Iiobi 42:10 on kirjas: „Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.” Milline üleskutse ja südame läbikatsumise moment ka meile – millise pildi oma elu, käitumise ja sõnadega oleme meie loonud Jumalast nende inimeste jaoks, kes Jumalat ei tunne? Imeline, et õnn ja õnnistused saabusid Iiobi ellu pärast pikka kannatuste- ja valudeaega siis, kui ta oli palvetanud oma sõprade pärast. Eestpalved on imelised, olen kogenud, et need on õnnistanud mind ennast kindlasti samapalju kui sõpru, kelle pärast olen palvetanud. Iiobi 42:12 loeme: „Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli neliteist tuhat lammast ja kitse, kuus tuhat kaamelit, tuhat paari härgi ja tuhat emaeeslit.” Ja edasi räägitakse sellest, et Iiobile ja tema naisele sündis seitse poega ja kolm tütart, keda oli õnnistatud erilise kaunidusega. Tore, et Iiobi algul nii kibestunud naine oma meest siiski maha ei jätnud ning sai koos Iiobiga uuesti kogeda lapsevanemaks olemise rõõmu ning õnnistust. Samuti ei pidanud nad kannatama puudust, vaid Jumal õnnistas neid ka materiaalse heaolu ja kordaminekuga. Lisaks kingiti Iiobile (ja loodetavasti ka tema naisele) pikka iga, ta elas pärast kõiki neid läbielamisi veel sada nelikümmend aastat. Ja mis see siis muud on kui õnn?
Võin kujutleda, et Iiob ning tema usk kasvas kõigi nende kogemustega meeletult – tema usk pidi pärast kõigist neist läbieludest väljatulekut, Jumalat kiites ja ülistades, olema ikka vägilasemõõtu! Ehk on Jumalal ka meie kasvatamiseks oma plaan – arvatavasti või loodetavasti mitte nii drastiline kui Iiobiga – kuid oma plaan kindlasti. Selles olen kindel, et meie maapealne õnn ei ole Jumala jaoks esmatähtis. Jumal soovib, et õpiksime Tema käest kinni hoidma, koos Temaga sammuma nii õnnes kui õnnetuses, nii tormis kui päikesepaistes. Jumal igatseb, et õpiksime kogema tõelist õnne ja rahulolu Tema läheduses ja Temaga ühenduses.
Armas lugeja, minu aastaring siin Kasvamise rubriigis hakkab ümber saama ning loovutan kirjapulga selle teema osas hea meelega järgmisele kirjutajale. Soovin sulle Jeesuse-keskset jõuluaega ning palju õnne ja õnnistusi uueks aastaks! Lõpetan ühe sügava palvega Ema Teresalt:
In English