Minu jaoks on alati olnud väga inspireeriv Ema Teresa, tema teenimisele pühendunud ja armastust täis elu. See tagasihoidlik, alandlik ja õbluke albaanlanna inspireeris oma Vaimust juhitud, kaasinimeste teenimisele pühendatud eluga miljoneid inimesi üle maailma. Käesolevas mõtiskluses olen kasutanud tsitaate Ema Teresa mõtteteradest kokkupandud raamatust ”Minu kutsumus on armastus” (Logos, 2002). Raamatu eessõnast saame teada, et palvetamisel ja ligimesearmastusel oli Ema Teresa lapsepõlvekodus tähtis koht. Pereema Drana Bojaxhiu usk oli sügavalt tema ellu juurdunud. Ema Teresa, kodanikunimega Agnes Bojaxhiu kasvas kolmelapselises peres, kus isa suri, kui lapsed olid alles väikesed, ning nii jäi hool ja vastutus kolme lapse eest vaid ema kanda. Ema Drana õpetas oma lapsi tagasihoidlikult ja märkamatult tegutsema. Perekond külastas regulaarselt vaeseid ja püüdis mitmel viisil puudustkannatavate inimeste hädasid leevendada. Kogu oma elu pühendaski Ema Teresa vaeste ja haigete teenimisele ja abistamisele Indias ning teistes kolmanda maailma maades.
Ema Teresa on suurepäraseks näiteks eelpooltoodud kirjakoha paikapidavusest. Jagades teistele armastust, hoolimist ja toetust, sai Ema Teresa pidevalt uusi jõuvarusid ning ka materiaalseid ressursse, et tema juhitud nunnaordu võis teenida puudustkannatajaid üha laiaulatuslikumalt. Kuidas võiksime omavahel seostada andmist ja vaimulikku kasvamist? Vaimulik kasvamine tähendab minu jaoks muuhulgas ka seda, et vaimulikult kasvades kasvab meis soov anda ja jagada. Kristus tuli maailma selleks, et anda – esmalt oma aega, teenimist, tervendavat väge, jumaliku tarkuse sõnu, armastust, headust, hoolimist ja lõppeks andis Ta iseenda elu. Kui me vaimulikult kasvame, tähendab see ju seda, et Kristus meie sees kasvab ja meie oma mina kahaneb. On igati ootuspärane, et me kristlastena üha sagedamini peatume, mõtlemaks – mida on minul anda, millega mina võiksin oma ligimesi teenida, õnnistada, aidata.
Ema Teresa on öelnud: ”Tänapäeva inimesed janunevad armastuse, mõistva armastuse järele, mis on ainus vastus üksindusele ja kibedale vaesusele. Inglismaal, Ameerikas ja Austraalias pole nälga leiva järele, ent seal kannatavad inimesed kohutava üksinduse, kohutavate kahtluste ja viha all, nad on hüljatud, abitud, lootuse kaotanud. Nad on unustanud naeratamise ja ja inimliku suhtlemise kauniduse. Nad ei tea enam, mis on inimlik armastus. Seepärast vajavad nad kedaagi, kes neid mõistaks ja austaks” (lk 23). Kirjutan sellele mõttele kahe käega alla. Ühest sotsioloogilisest uurimusest on mulle jäänud meelde, et maailma riikide lõikes on majanduslik heaolu pöördvõrdeline vaimse heaolu ja õnnelikkusega. Maailma rikkamates riikides esineb enim vaimse tervise probleeme, enesetappe ja ennasthävitavat käitumist ning eluviise. Samas on õnnelikkuse uuringud toonud välja, et maailma ühed õnnelikumad inimesed elavad Nigeerias – riigis, mis on üks vaesemaid maid maailmas. Milline hämmastav paradoks!
Kristlastena on meie käsutuses võimalused ja võimed nii materiaalseks kui ka mittemateriaalseks andmiseks ja õnnistamiseks. Eks meil kõigil ole raskemaid ja kergemaid aegu, kuid üldjoontes on Jumal siiski lubanud, et Ta hoolitseb Temale ustavate eest nii materiaalselt kui ka vaimselt. Seega on meil alati midagi, mida oma kaasinimestega jagada. Suur and on tunda ära, mida võin just mina anda, millest just minul on teistele jagada. Selge on see, et kõik, mis meil on, tuleb Jumalalt, ja Tema annab meile mitte ainult meie tarbeks, vaid ka selleks, et võiksime jagada Tema andidest neile, kes kannatavad puudust aineliselt või vaimselt.
Olen mõtisklenud selle üle, millega mind ümbritsevad inimesed on mind õnnistanud või aidanud, selleks et võiksin saada vihjeid teiste õnnistamiseks. Ehkki ma ei nimetaks end ainelises mõttes rikkaks, pole mina ja mu pere pidanud kogema ainelist puudust, tänu Jumalale. Kuid nälga kas toetuse, mõistmise, lohutuse, kaastunde, julgustuse või paljude muude mittemateriaalsete väärtuste järele olen tundnud kui mitte igapäevaselt, siis ikka väga sageli küll. Pean ütlema, et mind on kõige rohkem õnnistanud inimeste sõnad – julgustavad, tunnustavad, toetavad, mõistavad sõnad. Väga tähtis on ka hääletoon ja näoilme, millega neid sõnu on lausutud, või toon, millega neid sõnu on kirjutatud. Ja mis on mulle eriliselt hinnaline, on eestpalved. Kindlasti teab igaüks, milline palsam hingele on raskel hetkel sõbra sõnad: ”Ma palvetan sinu pärast.” Pean ütlema, et mind on kinnitanud ka ülesehitav kriitika, juhul kui see on tulnud siirast südamest ja sooviga mind paremaks muuta.
Ema Teresa kirjutab: ”Ärge peljake naeratada lastele ja vaestele, kannatajatele ja üksikutele. Tähelepanust üksi ei piisa. Kinkige neile oma süda. Ka siis, kui meil ei ole palju anda, saame alati kinkida rõõmu, südamest tulevat rõõmu. Rõõm on väga nakkav. --- Rõõm ei ole Jumala ja inimeste teenimises üksnes temperamendi küsimus. See on otsekui lisapõhjus, miks peaksime vaeva nägema, et rõõmu leida ja hoolitsema selle eest, et rõõm meie südames kasvaks” (lk 66). Mida on Ema Teresa mõelnud, öeldes: ”Kinkige neile oma süda”? Kas mitte seda, et avage inimestele oma süda, avardage oma südant nii, et sinna mahuks peale lähimate inimeste ka teisi, meile ehk kaugeid või võõraid inimesi, inimesi tänaval, inimesi kaupluses, inimesi rongis või mujal. ”Võib-olla väike naeratus, põgus külaskäik, lihtsalt aidata tuli üles teha või pimedal kirja kirjutada, paar ämbrit sütt tuppa tuua, paar kingi leida, kellelegi ette lugeda – seda on vähe. Tõepoolest väga vähe, kuid see muudab meie jumalaarmastuse tegudeks” (lk 19).
Usun, et meile kõigile tuleb kasuks palvemeelselt mõtiskleda ja enda jaoks selgeks teha, mida Jumal on jaganud minule sel määral, et võiksin seda jagada end ümbritsevaile inimestele. Kellegi puhul võib see olla rõõmus meel ja soojad naeratused, teisele aga on jagatud ülearu palju energiat ja tegutsemistahet, kolmandal on oskusi ja vilumust töödeks, mida tavainimestel tihtipeale pole. Võib-olla on Jumal just sind õnnistanud suurepärase kuulamis- ja kaasaelamisoskusega, mille järele mõnigi üksildane inimhing tänapäeva võõrandunud maailmas suurt igatsust tunneb.
Siinkohal tahan jagada ka mõningaid praktilisi kingiideid. Eestlased on üsnagi traditsioonilised kingituste tegijad – väikelastele tuuakse sünnipäevaks mänguasju, noortele harrastusvahendeid ja CD-plaate, 50. sünnipäevaks kingitakse sageli vaase, kristalli jne. Kutsun siinkohal üles lähenema kinkimisele keskkonnasõbralikumalt, loovamalt ja personaalsemalt. Kui sa saad kutse sinule lähedase koolieeliku sünnipäevale, mõtle, mis võiks teda rõõmustada? Kas see on üks järjekordne mänguasi, mida tal juba kümnete kaupa kastides ja voodi all vedeleb ja tolmub? Või on see hoopis pühapäevahommikune loomaaiakülastus koos sinuga? Ja tähtis on see, et sa ei kingi mitte üksnes loomaaiapiletit, vaid oma aega, tähelepanu ja seltskonda, mis võib sellele lapsele olla loomaaiast veelgi tähtsam. Samas kingid lapse vanematele ka veidi lahedama pühapäevahommiku. Kui sinu eakas naaber, lastetu 80-aastane vanaproua sind oma sünnipäeva puhul kohvile (teele) kutsub, ning oled tema korterit varem külastades märganud, et tema koduaknad pole vist juba viis aastat pesuvett näinud, miks mitte kinkida vanaprouale lilleõis ja kinkekaart, millel tekst ”Aknapesu”. Kinkekaardi võid soovi korral ka ilusti arvutigraafiliselt kujundada ja lisada sinna sinu lubadust kinnitavaid rekvisiite. Minnes tuttava pereisa sünnipäevale, miks mitte kinkida mehele ja tema abikaasale lastehoiust vaba nädalalõpp või vaba õhtu. Paljud väikeste laste vanemad, kellel lastehoiuabi puudub, ei julge sellisest luksusest isegi mitte unistada… Rahulik, stressivaba õhtupoolik kodust eemal, kahekesi koos oma kaasaga on nende jaoks võrreldamatult hinnalisem kingitus kui üks järjekordne külm ja elutu vaagen elutoa klaasustega kapis.
Kasvatagu Jumal meie südames heldekäelisust ja heldemeelsust. Andku Tema meile tarkust jagada sobival hetkel õigeid ande inimestele, kes neid vajavad.
In English