„Ajastute igatsuse“ autor Ellen Gould White (1827–1915) on enam kui viiekümne raamatu autor. Elades ja töötades peamiselt Ameerika Ühendriikides ja Austraalias, jättis ta maailmale oma kirjatöödega suurepärase Piibli kommentaari.
Kristliku kirjanduse kollafondi moodustab tema viiest raamatust koosnev sari „Ajastute konflikt“. „Ajastute igatsus“, mis käsitleb Jeesuse elu, on selle sarja kolmas raamat. Selle raamatu eesmärgiks on kirjeldada Jumala armastust nii, nagu see avaldus Tema Pojas, ning esitada Kristuse elu jumalikku ilu, mille osaliseks kõik võivad saada. Ent võimatu on esitada Tema elu! See on justkui katse maalida säravat vikerkaart või kirjeldada kauneimat muusikat.
„Ajastute igatsus“ on minu lemmikraamat. Kaheksakümnendate aastate lõpus oli mu elus väga raske periood. Olin murekoorma all murdumas, kui Jumal juhtis mu kätte selle raamatu, tollal masinkirjas käsitsi trükitud ja köidetud. Lugesin selle imelise raamatu lehekülgedelt: „Jeesus kannab minu murede ja igapäevahoolte koormat, sest Tema kannab mind oma südames. … Iga ohe, iga valutukse, iga mure, mis läbistab inimlast, paneb võpatama Isa südame. … Mida nõrgemana ja abitumana ma ennast tunnen, seda tugevamaks ma saan Tema jõus. Mida raskemad on minu koormad, seda õnnistatum rahu täidab mind siis, kui ma usaldan need koormate Kandjale. Jumal kummardub sügavale, et kuulda rõhutute ohkeid. Igale siirale palvele vastab Ta: „Siin ma olen!“ Ta toetab kurvastatuid ja rõhutuid. Igas meie kiusatuses ja läbikatsumises on Tema ingel lähedal, et aidata. (lk 274, 191, 176)
Lugesin igal päeval peatüki sellest raamatust ja sain trööstitud ja lohutatud. Umbes kuu aega tagasi lõpetasin selle raamatu lugemise kolmandat korda. Seekord köitis mu tähelepanu eriliselt 78. ptk, „Kolgata“. Lugesin seda peatükki terve nädala jooksul iga päev, st seitse korda järjest läbi ja iga päevaga tajusin ma järjest sügavamalt, et „Kristust koheldi nii, nagu mina ära olen teeninud, selleks, et mind võidaks kohelda nii, nagu Tema väärib. Teda mõisteti hukka minu pattude pärast, milles Temal ei olnud mingit osa, selleks, et mind võiks mõista õigeks Tema õiguse läbi, milles minul ei ole mingit osa. Tema kannatas surma, mis kuulus mulle, et mina saaksin elu, mis kuulus Temale.“ (lk 6) Oh Issand, ma pole väärt sellist ARMASTUST!
Mind puudutas väga sügavalt see, et Jeesus ei surnud mitte odahaava või ristil piinlemise tõttu, Ta suri südamevalust. Tema süda seiskus valust minu pattude pärast.
„Õrnalt ja aupaklikult võtsid Joosep ja Nikodeemus Jeesuse ristilt maha. Kaastundepisarad silmis vaatasid nad Tema rebitud ja piinatud surnukeha. Joosepile kuulus üks kaljusse raiutud uus haud Kolgata läheduses. Ta oli seda hoidnud enda jaoks, kuid nüüd otsustas ta matta sinna Jeesuse. Kolm jüngrit seadsid sirgeks Jeesuse kangestunud jalad ja ristasid elutul rinnal Tema haavus käed.“ (lk 420)
„Kristus polnud kunagi varem köitnud rahvahulga tähelepanu sel määral nagu nüüd, mil Ta lebas hauas. Inimesed tulid oma haigete ja kannatavate omastega templiõuedesse ja pärisid: „Kes võib meile öelda, kus on Naatsareti Jeesus?“ Paljud olid tulnud väga kaugelt, et Temaga kohtuda. Nad tahtsid leida Kristust, suurt Arsti!““ (lk 420)
„Naatsareti Jeesuse sõbralikud käed, mis polnud kunagi keeldunud puudutamast eemaletõukavat pidalitõbist, puhkasid nüüd Ta rinnal. Huuled, mis olid anuja palvele lohutavalt vastanud; „Ma tahan, saa puhtaks“, olid vaikinud. Paljud ootasid nüüd ülempreestritelt ja võimukandjatelt kaastunnet ja kergendust, kuid asjata. Oli ilmne, et inimesed tahtsid elavat Kristust jälle endi keskel näha. Püsivalt ja tungivalt küsisid nad Tema järele. Nad ei tahtnud ära minna, kuid nad aeti templiõuedest välja ja sõdurid seisid väravaisse, et takistada rahvahulka, kes nõudis sisselaskmist.“ (lk 422)
„Kannatajad, kes olid tulnud Kristuselt tervist saama, langesid meeleheitesse. Tänavail kaikusid nende kaebed. Asjatult pöördusid nad arstide poole. Kellelgi polnud seda, mis oli olnud Temal, kes lamas Joosepi hauas.“ (lk 422)
„Kannatajate kaeblikud hüüded tõid paljude südamesse veendumuse, et suur valgus oli maailmast lahkunud. Ilma Kristuseta oli maailm must ja pime. Paljud, kes olid mõtlemata kaasa kisanud: „Löö risti, löö risti!“ mõistsid õnnetust, mille nad olid enda peale tõmmanud. Nad oleksid nüüd õhinal hüüdnud: „ANDKE MEILE JEESUS!“ Oh oleks Ta veel elus!““ (lk 422, suurtähed lisatud)
Nii hea, et Jeesus ei jäänud hauda. Täna on Ta Isa juures ja palvetab meie eest. Täna on veel armuaeg ja päästepäev – Jeesus saab meid ravida terveks patuhaigusest. Jeesus on alati valmis kuulutama rahu inimlapsele, keda vaevavad kahtlused ja kartused. Ta ootab, et me avaksime Talle oma südameukse ja paluksime: „Jää meie juurde.“
„Ajastute igatsuse“ lehekülgedel ma armusin Jeesusesse, kes on omakasupüüdmatu, kannatlik, otsekohene, lahke, meeldiv, lihtne, leebe, tagasihoidlik, abivalmis, taktitundeline, vankumatu Pühakirja juhistele, väärikas, harva noomis oma vendade pahategusid, talus solvanguid kannatlikult, ei laskunud vaidlusesse, oli püsiv, lugupidav, rahuarmastaja, ohvrimeelne, süütu, teeskluseta, õrn, halastav, suursugune, rikkumatu, kaastundlik, heasüdamlik, julgustav, pidas saladusi – usaldusväärne, puhas, ustav, vastutusvõimeline, mõõdukas, ennastvalitsev, vankumatult rahulik, elav, rõõmsameelne, ettevaatlik, kuulekas, alandlik, vähenõudlik, seltskondlik, püha, aukartustäratav, sõnulseletamatult armastav. „Teda ümbritsev lootuse ja julguse õhkkond tõi õnnistust igasse kodusse, kuhu Ta astus.“ (lk 8) Jeesus astus raamatu „Ajastute igatsus“ lehekülgedel ka minu kodusse ja südamesse ja andis mulle tulevikku ja lootust. Tahan jääda kindlalt kinni hoidma Tema naelaarmides kätest.
In English