Oluline abiline raamat

Järgnevalt väike pilguheit eesti keeles 2012. aasta misjoniraamatuna välja antud Bryan Balli raamatule „Kas Piiblit saab ikka veel uskuda? Kas see on üldse oluline?“

Kristliku sõnumi kandjatena teevad teadlikult selleks otstarbeks valitud raamatud tänuväärset tööd. Ka aastaid pärast ilmumist võib selline ajatu raamat osutuda kellelegi ääretult oluliseks abiliseks tõelise maailma tundmaõppimisel. Kristlasele, kes on otsustanud kinkida oma tuttavale või lausa võhivõõrale raamatu, tuleb kindlasti soovitada ka ise selle raamatuga lähemalt tutvust teha. Pean tunnistama, et selle raamatu pealkirjas esitatud küsimused tundusid mulle retoorilistena ja raamatu eeldatav sisu lugematagi selge olevat. Siiski olin juba mõne lehekülje lugemise järel sunnitud oma esialgset arvamust muutma ning tegin seda üldsegi mitte vastumeelselt, vaid hoopis rõõmuga. Kui rääkida tõelisest misjoniraamatust erinevate faktide ja tõestuste vastu huvi tundvale inimesele, siis just sellise raamatu olin avanud. Ometi pole mingil juhul tegemist kuiva ja igava faktide loendiga. Vastupidi – autori elav esituslaad tekitab kohati tunde, et tegemist on kaasakiskuva loengu või lausa dialoogiga. Mulje sellisest aktiivsest osalemisest süveneb tänu autori oskusele ette aimata lugejal tekkida võivaid küsimusi. Küsimused saavad vastused juba eos ning sageli on nad esitatud veelgi suuremat huvi esile kutsuvas vormis.

Raamatu pealkirjas esitatud sõnapaar „ikka veel“ on mitmetähenduslik. Ajas tagasivaatavalt viitab see tunnustavalt paljude poolt unustatud või unustada soovitud tõsiasjale, et Piibli autoriteet oli veel mõnesaja aasta eest kuni „valgustusajani“ praegusest märgatavalt tugevam. Ja seda mitte ainult õpetuslikust vaatenurgast – tänapäevalgi kõrgelt hinnatud ja ajatuteks tituleeritud kunstiteosed on aastasadade vältel olnud inspireeritud eelkõige piibliteemadest. Lääne kultuuriruumi alustalaks on Piibel ja kristlik õpetus ning isegi siis, kui seda ei tunnistata, ollakse meeleldi valmis nautima sellisest taustast tulenevaid hüvesid. Olgu selleks siis tänu Piibli tõlkimisele arengutõuke saanud kirjakeelte kasutamine või reformatsioonist alguse saanud demokraatlik ühiskonnakorraldus. Olevikku hinnates ja tulevikku vaadates küsitakse Piibli ja traditsioone ning püsiväärtusi au sees hoidva kiriku kohta liigagi sageli, kas „ikka veel“ on kohta sellisel raamatul ja sellega kaasneval õpetusel. Kirjeldatud küsimusega asubki Bryan Ball oma raamatus aktiivselt tegelema ja korduvalt üllatab ta lugejat kasutatavate faktide ja tõestusmaterjalide rohkusega. Eeldades paljude võimalike lugejate skeptilist suhtumist teemasse, toetub ta kaasajal aktsepteeritud teadlastele ja nende töödele. Teadaolevalt ei saa me väita, et teadus Piibli autoriteeti alati toetanud oleks – pigem on hoiak üleolevalt eitav või parimal juhul neutraalne ja seisukohta mitte võttev. Paljud Piiblit puudutavad, faktidena esitatud valeväited on pika aja jooksul kontrollimatult levinud ja neid on kasutatud uute väidete tõestamisel. Lihtsate näidetena võiks tuua Jeesuses kui ajaloolises isikus kahtlemise või Uue Testamendi raamatute tegelikkusest palju hilisemaks dateerimise. Selliste juhtumite tõttu vastandavad paljud inimesed Piiblis esitatud informatsiooni teaduse saavutustele. Nagu autor viitab, pole selleks tõsiseltvõetavaid põhjusi – viimase saja aasta jooksul on teaduslikult tõestatud lugematul arvul Piiblis esitatud ja seni teiste allikate kaudu kontrollimata olnud väiteid. Olulisim osa selles töös on arheoloogidel. Kahtlevate seisukohtade rohkus on eelkõige tingitud uurimuste tagasihoidlikust tutvustamisest või nende teadlikust varjamisest. Siiski võime aeg-ajalt rõõmustada, kui loeme või kuuleme mõne loodusteaduste valdkonnas tunnustatud teadlase tunnistusest, et pärast aastatepikkust teadustööd on ta kõige loodu taga märganud Looja kätt.

„Kas see on üldse oluline?“ küsib Bryan Ball raamatu pealkirjas, ja suure tõenäosusega küsib sarnaselt ka inimene, kes seni ei ole Piibli vastu huvi tundnud. Tänuväärne on tutvustada maailma ajaloo vanimat ja auväärseimat raamatut ning tõestada selle usaldusväärsust. Ometi ei pruugi see liigutada inimest, kelle süda ei ole avatud igatsusele Jumala järele. Ka teadmine, et kirjeldatud raamat väidab end olevat Jumala Sõna, ei suuna igaühe kätt selle järele haarama. Sellepärast on oluline välja tuua põhjusi, miks Piibel peaks igaühele oluline olema ning autor esitabki valiku eluliselt olulisi teemasid. Ühtlasi aitab ta lugejal mõista, kuidas Piibel neid teemasid käsitleb ning seejärel, kuidas käia mööda lahendusi pakkuvat teed. Inimkonna üheks suurimaks probleemiks on suhted. Ühelt poolt suhted inimese ja Jumala vahel ning teiselt poolt inimeste omavahelised suhted. Kui suudame ära tunda, et Piibel ongi raamat just nendest suhetest, siis märkame lootust tärkavat. Siinkohal võime astuda sammukese eemale Piibli usaldusväärsust tõestavatest arutlustest, sest faktide tundmine ei päästa meid – päästab õige ja toimiv suhe Jumalaga.

Tuleb tõdeda, et kuigi Piibel on enamusele maailma rahvastest oma emakeeles kättesaadav universaalne käsiraamat toimetulekuks, ei kasutata seal leiduvaid nõuandeid kuigi märkimisväärses ulatuses. Selline olukord ja inimeste Jumalat eitav käitumine on autori sõnul arutu.  Bryan Balli raamat on suunatud teadmishimulisele, eeldatavalt mõistlikule ja otsustusvõimelisele, kuid skeptiliselt meelestatud lugejale. Tema üleskutse langetada otsuseid faktidest teadlikuna võiks olla sellisele lugejale igati vastuvõetav. Ta soovitab esimese sammuna vähemalt tutvuda Piibli kaudu kõigile kättesaadavaks tehtud tõotustega ning elada mõistuspäraselt – selliselt nagu inimene kord elama loodi.