Üleeuroopaline adventnoorte kongress Serbias

30. juuli – 4. august toimus üleeuroopaline adventnoorte kongress Serbias, Novi Sadis. Sinna kogunes tuhandeid noori, kelle eesmärgiks oli jagada ja tähistada ühist usku Jeesusesse Kristusesse ning jätta endast positiivne märk sellesse linna.

Meie, eestlaste, reis Serbiasse hakkas juba paar päeva varem. 28. juulil kell 6.30 istusid esimesed eestlased Tallinnast bussi peale ning pärast peatusi Kosel, Põltsamaal ja Tartus võis meie kahe ja poole päevane reis Serbiasse alata. Meeleolu, seltskond ja ilm olid suurepärased. Poleks osanud paremat reisiseltskonda soovidagi.

Üks mulle enim südamesse läinud asju selle kongressi juures oli just meie ühine bussisõit, mis kokku kestis pea viis päeva. Selles väikeses suletud ruumis, mis oleks võinud ju teoreetiliselt olla väga aldis konfliktidele, oli tunda nii suurt armastust, kui laulsime ja naersime koos või jagasime oma kogemusi ja mõtteid ning õppisime üksteist rohkem tundma. See kongress tuletas mulle taas meelde, et me oleme suur pere, kellel on privileeg mitte ainult koos aega veeta, vaid ka teisi aidata ja toetada. 

/Laura Kangur/

Esimese asjana, kui Novi Sadi jõudsime, märkasime, et kraadiklaas näitas üle 30 kraadi. Mõned meist nautisid olukorda täiel rinnal, ülejäänud otsisid esimese varju, kuhu päike ei paistnud, ja ahmisid õhku. Kuna jõudsime kohale paar tundi enne õhtusööki, siis oli meil piisavalt aega, et ennast ühikas mugavalt sisse seada. Peab siinkohal ära mainima padja suuruse, mis oli tõesti kolm korda suurem kui kõigil meil kodus, seega tegi see kõik veel pehmemaks. Kui kõik olid saanud natuke puhata ja pesta, kogunesime, et sammud peahoonesse seada.

Mina käisin esimest korda noortekongressil ja see oli väga lahe kogemus. Eriti nautisin ürituse muusikalist osa ja ühtsustunnet, mis tekkis nii paljude kristlike noortega koos olles. Mulle meeldis väga osalemine töötoas, kus uurisime suhtlemist Jumalaga ja selle praktiseerimist läbi palve. Impact-päeval sain osaleda kristlike ajakirjade jagamise projektis, kus mind rõõmustas kohalike üllatav avatus vaimulikule sõnumile. Mul on hea meel, et sain koos sõpradega sellest üritusest osa võtta, häid mälestusi jätkub kindlasti kauaks.

/Ane Võlma/

Peahoone, kus toimusid kõik söömised, koosolekud, töötoad ja muud tegevused, asus meie ühikast umbes kilomeetri kaugusel, mis oli just mõnus jalutuskäik – hommikul, et üles ärgata, ja õhtul, et võtta kõik päeva jooksul saadud mõtted kokku.

Kõige rohkem puudutasid mind igapäevased põhisõnumid jutlustajatelt ja töögruppidest saadud mõtted. Võimas tunne oli ka ühtsuses, mis meid kongressil liitis, ning hea meel oli eestlastega lähedasemaks saada. Terve see nädal oli suureks tõukeks ka vaimulikule elule, pannes mu südamesse soovi uuesti end Jumalale pühendada.

/Hanna-Liisa Nõmmik/

Pärast õhtusööki oli kongressi avamine, kus oli väga rõõmus lava peal näha seitsme ülistuslaulja seas ka kahte eestlast, Kärti ja Hellevit. Kongressi läbivaks teemaks oli „Power of One“, kuidas meil on selle ainsa Jumala jõud, millega on kõik võimalik ning kes meid tugevaks teeb. Iga koosolek põhines sel samal teemal, kuid alati erineva nurga alt.

Mind puudutasid kongressil enim just loengud. Palju kõneldi sellest, kuidas kogu meie elu absoluutselt ja täiesti peab Kristusele kuuluma ja Kristusest kuulutama. Loenguid omakorda kinnitati näidetega praktilisest kristlusest.
Minu jaoks oli üheks osaks kongressist kindlasti kogu see reis ja toredad reisikaaslased. Samuti sütitas tõeliselt Reinu poolt läbi viidud piibliuurimine bussis, kus ühest tuntud loost sai avatud palju uusi tahke.
Kogu kongress pani igatsema veel enam Jumala ligiolu – nii Sõna uurimise, palve kui tegutsemise kaudu. Milleks oodata millegagi, mis kingib meile uue elu igal päeval?

/Õnne Laanmets/

Hommikuti oli võimalus saada osa hommikupalvusest, kus suunati mõtted juba teemale, mis läbis tervet päeva. Oli hea alustada päeva koos Jumalaga ja lasta Tal midagi meile öelda läbi vaikse palvehetke. Minu jaoks olid need hommikupalvused väga olulise tähendusega, sest see annab meile päeva kaasa jõu, mida meil igas eluaspektis vaja on, et püsida tugev selles ainsas ja ühes Jumalas.

Kõige rohkem sain kongressilt just vaimulikust osast ehk siis workshop'idest ja jutlustest. Eriti jäid meelde Dejan Stojkovici mõtted sellest, mis on järgija ning lihtsalt fänni vahe (tõeline järgija toetab ja annab oma panuse ka halbadel aegadel, lihtsalt fänn otsib raskuste tulles kellegi teise, keda fännata), Patrick Johnsoni mõtted vähemustele evangeeliumi kuulutamise teemadel ja David Asschericki puust ja punaseks tehtud mõte, et inimene kasvab vaimulikult sammhaaval ning et kui inimene pole päriselt kadunud (elumeres uppunud), siis on alati lootust teda päästa.  

Kuna mul oli kongressi ajal sünnipäev, siis kujunes see väga eriliseks tänu toredale reisiseltskonnale ning asjaolule, et mul õnnestus külastada Petrovaradini kindlust ning sattuda Novi Sadi äärelinna, kus rohelusse uppunud majade ümber võis näha siblimas isegi kanu ja kukkesid. Kindlasti tuleb mainida, et meil vedas bussijuhtidega ning elukohaga, sest enam-vähem iga päev kuulsime lugusid teistest ühiselamutest, kus elasid mingid tüütud mutukad. Veel jäi meelde Impact Day, kus noored üle kogu Euroopa töö käigus kokku said. 

Ja lõpetuseks saan ma nüüd Euroopa kaarti vaadates öelda, et olen Doonau jões ujumas käinud :)

/Birgit Maasing/

Kõikidel kongressi päevadel oli kaks koosolekut, kus jagasid oma mõtteid, kogemusi ja tarkust pastorid üle maailma. Saades teada nende elulugusid, kuidas nad Jumala leidsid, näeme, et ka nende tee Jumala juurde oli üle küngaste ja üldsegi mitte täiuslik. Jumala jaoks ei loe see, milline sa oled, Tema võtab sind vastu olenemata, mida sa oma elus korda oled saatnud.

Minu jaoks oli üks ülestõstev kogemus järgmine: kui kõne lõppes, võeti aega palveks. Ma olin alati palvetanud nii, et olin oma palved ette lugenud ja siis tänanud, aga ma polnud kunagi võtnud eraldi aega, et kuulata Jumalat, mida Ta tahab, et ma palvetaksin. Lava peal tehti palve ja kutsuti inimesi üles võtma eraldi aega, et kuulata , mida Jumal tahab meile öelda ning kelle/mille eest palvetada. Ja kui ma seda esimest korda rakendasin, oli see väga võimas ning hoopis teistsugune tunne. Tänu Jumalale, et Ta õpetas mind palves Teda rohkem kuulama.

/Priit Põldaru/

Need jutlused panid mõtlema, et paljud on kuulnud Jeesusest ja Tema elust, aga me oleme ära unustanud, et Ta päriselt ka suri meie eest ja tõusis uuesti üles. Me unustame tihti peale oma fookust Jumalale suunata. Me peame aru saame, et me saame taevasse ainult sellepärast, mis Jeesus tegi, teeb praegu ja teeb tulevikus. Jumal tahab meid taevasse rohkem, kui meie üldse kunagi oma elus midagi tahtnud oleme. Meil ei tasu muretseda selle pärast, mis siin elus sünnib, vaid tuleb muretseda sellepärast, kas me järgime ikka Teda, ühte ja ainust, sest vahel võivad kõige raskematel probleemidel olla kõige kergemad lahendused. Meil tuleb lihtsalt veeta kvaliteetaega Temaga. Muutumine ja kasvamine ei ole miski, mis käib üleöö, see on nagu kõndima õppimine, samm-sammu haaval. Meie kasvu saladus ongi see, et me tõuseme kogu aeg uuesti püsti. Raskused ja võitlused näitavad seda, et me tahame elada ja et me ei anna alla. Sest see, kes meis töö alustas, ka lõpetab selle.

Mulle väga meeldis see kongress. Eriti meeldis mulle kongressi sõnum, kõnelejad olid vapustavalt head ning suutsid rahva panna mõtlema ja kaasa elama. Ma tundsin, et minu suhe Jumalaga tugevnes selle aja jooksul. Muidugi väga tore oli olla ka nii paljude noorte adventistide keskel. Sain eestlastega väga palju lähedasemaks.

/Theodora Nõmmik/

Kaks päeva järjest toimusid töötoad, millest oli võimalik valida just endale sobiva teemaga rääkija. Oskan rääkida ainult nendest, milles ise käisin, aga kuulates teiste tagasisidet, võin kinnitada, et kõik töötoad olid inspireerivad ja motiveerivad.

Mulle andis noortekongress soovi nii oma isiklikus usuelus kui ka kirikus midagi kasulikku ära teha. Sain sealt energiat ja palju häid ideid. Mõte, mis mulle kõige paremini meelde jäi, oli see, et kristlaseks saamine ei tähenda täiuslikuks saamist. Kui inimene on uus loodu, peab ta õppima otsekui uuesti kõndima ning sellega käib kaasas komistamine ja kukkumine. Tagasilangust ei tule karta, peamine on, et me tõuseksime üles ja läheksime edasi.

/Ly Kaasik/

Võtsin ise osa töötoast, mida juhtis peakonverentsi noortejuht Gibert Gangy ning mis rääkis noortetööst ja kohalikust kogudusest. Ta juhtis meie tähelepanu Aabrahami loole, kus näeme, et Aabraham kukkus enne mitu korda, kui õppis Jumalat tõeliselt usaldama. See pani endalt küsima, kas minu usk on 10 pallist 10? Gilbert julgustas meid laskma noortel ise kogeda Jumalat, noored peavad Jumalat isiklikult tundma ja usaldama õppima, nagu seda tegi Aabraham. Usk ei ole midagi, mida sa saad kellegi südamesse panna, see peab seal ise tekkima.

Sõites Serbiasse noortekongressile oli minu suurimaks sooviks tugevdada oma suhet Jumalaga ja ma tunnen, et see eesmärk sai täidetud. Tohutult hea tunne oli olla koos adventistidest noortega, kes olid niivõrd siirad, aktiivsed ja rõõmsameelsed. Igal päeval saime kuulda erinevaid kõnesid ja paaril esimesel päeval osa võtta väga huvitavatest töögruppidest. Siiani on mul kõrvus üleskutse: "Step by step, glory to glory, day by day."

/Älis Kulp/

Teine töötuba, mis meelde jäi, rääkis religioossest kuritarvitamisest ning kartusest ja karistamisest. Olenemata, mida keegi teinud on, tuleb meil temasse suhtuda austuse ja armastusega ning hoida meeles, et ega me ise paremad pole. Isegi kui keelame või karistame, siis seda alati austusega. Toodi välja see, et vaikne karistus on vale. Inimesega rääkimine näitab meie austust tema vastu. Ning rõhutati seda, et karistus võib küll ära hoida valet käitumist, aga see ei muuda inimese südant, armastus on lõppkokkuvõttes see, mis muudab südame hoiakut.

Serbias toimunud noortekongress "Power of one" oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Nii võimas tunne oli, kui terve saalitäis Jumala lapsi laulsid kogu südamest laule Tema kiituseks. Imelik oli mõelda, et kuigi seal saalis olid nii erinevad inimesed, siis me kõik armastame ühte Jumalat. Minu jaoks sai seal kongressil ka uue tähenduse palvetamine. Võtsin osa workshop´ist "Hunger for God" ja seal meile õpetati palvetama sügavamalt. Palvetamine pole ainult oma soovide ja tänu toomine Jumalale, vaid ka kuulamine, mida Temal meile öelda on. Palvetasime seal kõik koos (vaikselt) ning workshop´i läbiviija juhendas meid, et kuulaksime, mida Jumalal öelda on. Me pidime palvetamise ajal mõtlema piiblisalmile, mis on kirjas Ps 23:1 "Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust". Ma polnud kunagi varem tundnud, et Jumal mulle nii-nii lähedal oleks olnud. Suur aitäh Jumalale ja korraldajatele!

/Hanna-Liisa Jallai/

Reedene päev oli erinev ja erilisem kõikidest teistest päevadest. Selle päeva nimi oli „Impact Day“, siis saime jätta endast positiivse märgi sellele linnale. Umbes 2000 noort kristlast saadeti Novi Sadi linna jagama inimestega seda, mida meie teame Jeesusest ja mis Tema on meie jaoks teinud. Linnas toimusid sellised tegevused: annetati verd, aidati linna lasteaia aeda värvida, toimus palverännak vaikses palves, jagati inimestele vett ja puuvilja ning ka kohaliku kristlikku ajakirja, vahetati tänaval vastutuleva suitsetava inimesega tema suits puuvilja vastu.

See oli minu jaoks esimene kord sellisel üritusel osaleda. Ma olen kogu aeg teadnud, et adventkoguduses on palju liikmeid üle maailma, sellest aga tõeliselt aru sain alles siis, kui me jõudsime Novi Sadi ja kõikjal tulid vastu adventistid. Selle aasta teema "The power of one" oli minu arust vägagi sobilik, sest just peretunne ja ühine eesmärk oli, mis kõige enam emotsioone tekitasid. Eriliselt oli õlatunnet tunda ristimisteenistuse ajal, kus ristiti ka Liina, ja olen ülimalt õnnelik, et olen ka selle perekonna liige. Kindlalt olen ka järgmine kord kohal. :)

/Triin Lõbus/

Et seda päeva ka eriliselt lõpetada, õhtuse jumalateenistuse ajal toimus ristimistseremoonia, kus sai ristitud ka üks noor neiu eestlaste seast, Marta-Liina. Ristimisteenistus oli võimas ja oli näha, kuidas Jumala puudutas paljude südameid ning oli tunda Tema kohalolekut.

Serbias oli mul imeline võimalus jagada oma ristimiskogemust tuhandete adventnoortega. Nende toetus oli suur ning sain väga palju kindlust, et otsus anda oma elu Jumala kätte on minu jaoks ainus tee. Samuti mõistin, et ristimisel on kaks poolt – üks pool on isiklik suhe Jumalaga ning teine minu suhe kogudusega, kuhu kuulun. Just teist poolt õppisin selle kongressi käigus erilisemalt austama. Loodan, et nii jutlustajate innustustest kui ka ristimistseremooniast sai nii mõnigi noor julgust teha samm edasi ning pühendada oma elu täielikult Talle. Olen tänulik kõigile, kes olid osa minu kogemusest. Kõige suurem tänu aga Jumalale, kes meile kõigile sellise suurepärase võimaluse andis.

/Marta-Liina Kanter/

Reis oli väga õpetlik, nii vaimselt kui füüsiliselt. Oli tore näha, et paljudest riikidest tuli nii palju inimesi kohale, eriti vinge oli osade inimestega tuttavaks saada. Jutlused haarasid mind Jumalale ligemale, seda oli kuidagi tunda. Eriti oli seda tunda, kui kõik koos laulsid ja oli ristimise aeg, sisemine tunne oli mitte selgitatav. See kõik annab põhjuse minna sellele üritusele ka järgmine kord!

/Rain Vilumets/

Hingamispäev oli rahulik päev. Oli hommikune jumalateenistus ning peale lõunasööki oli kõigil võimalus minna linna jagama raamatuid. Kokku jagati umbes 6000 raamatut ja kui kas või ühe inimese süda sellest muutus ning ta Jumala leidis, siis oli see suur võit! Selle päeva lõpetas võimas koosolek, kus kõik said veel viimast korda koos Jumalat ülistada ja kiita.

Alguses polnud mul plaanis Serbiasse minna, aga lõpuks otsustasin seda siiski teha. Ma ei kahetsenud, sest see oli väga eriline kogemus. Väga positiivne oli see, et kõik sealsed inimesed olid tõeliselt  sõbralikud ja toredad. Seetõttu sain sealt ka uusi tuttavaid. Nautisin ka kooslaulmisi, sest oli hästi tore kõigi nende inimestega koos laulda ning plaanin kindlasti minna ka järgmisele noortekongressile.

/Säde Võlma/

Isiklikult – rõõm reisida koos noorte elurõõmsate inimestega.

Aktuaalsed töötoateemad kongressil.

Rõõm näha tõdemas Jeesuse sõnu Mt 24:14.

Sellised üritused süvendavad Jumala ülemaailmse koguduse peretunnet.

Eriti pikema reisi puhul, lähendab ja tutvustab omavahel noori eri paigust.

/Rein Käsk/

Peale sellist julgustavat ja suurepärast üritust ei ole enam tunne, et meid on siin maailmas ainult käputäis, kes Jumalat teenida tahavad, vaid et meid on suur hulk, kes tõesti tahavad Teda tunda ja Tema tahtmist teha ning ülistavad Teda kogu oma südamega.

„Sest Kristuse armastus sunnib meid.“ 2. Korintlastele 5:14

Liisu Jallai