Lootus vaatab tulevikku usus; sellele, mis pole veel käes – uuele igavesele elule koos Jeesuse Kristusega. See lootus on kõigil kristlastel, nii noortel kui ka eakatel.
Eakad inimesed teavad, et maine teekond hakkab lõpule jõudma, nii nagu apostel Paulus kirjutab 2Kr 4:16–18 ja 5:1–3: „Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene. /.../ Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse, et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti.“ Aadam ja Eeva olid algselt kaetud kadumatuse ja surematusega. Kuid päeval, mil nad sõid keelatud puu vilja, patustasid nad Jumala vastu ja leidsid end alasti olevat. Kadumatuse ja surematuse kate võeti neilt ära ja nad muutusid kaduvateks ja surelikeks. „Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku. See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu. Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest; sest me käime usus, mitte nägemises, ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures. Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil, sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.“ (2Kr 5:4–10)
Jumala kohus otsustab, kelle nimed on eluraamatus, keda esimesel ülestõusmisel üles äratada. „Nüüd aga küsib mõni: „Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?“ Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure. Ja see, mida sa külvad – sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili. Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu... On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma... Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu. Nõnda on ka kirjutatud: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.“ Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.“ (1Kr 15:35–38, 40, 42–45)
Vaimne ihu pole lihast ja verest. Jeesus Kristus tõusis üles vaimses ihus. Inglid on teenivad vaimud, neil on vaimne ihu. Vaimsel ihul on hoopis teised võimalused kui maisel ihul. Vaimne ihu pole seotud maa külgetõmbejõuga. Ta võib vabalt liikuda läbi kosmose kiiremini kui valgusekiir, näha asju ja värve, mida maine silm pole kunagi näinud, kuulda helisid ja toone, mida inimkõrv pole kunagi kuulnud. Vaimsel ihul on piiramatud võimalused nautida kõike seda kaunist, head, armsat ja meeldivat, mida Jumal meile on valmistanud. „Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju. Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust. Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?“ Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ (1Kr 15:49–57) „... pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.“ (1Ts 4:17) „Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“ (1Kr 15:58)
Jumala armastatud seeniorid ja juuniorid, elage selles õndsas lootuses, jagage seda oma eakaaslastega, sõpradega! See on osake igavesest evangeeliumist, mida Jumal käskis meil kuulutada kõigile rahvastele. Tulge eakate laagrisse ja kutsuge sinna ka oma sõpru ja tuttavaid. Jagame oma kogemusi ja teadmisi Jumala armust ja Tema armastusest.
Teie vend Ilja Stepanov, Elva adventkoguduse liige
In English