Noortematk ja -laager 2013 – väike, aga võimas

Sel korral oli noortelaagri algus tavapärasest erinev, sest ei oldud mitte kogu aeg ühe koha peal, vaid esimesed neli päeva matkati Lõuna-Eestis jalgratastel.

Inimesi oli ratastega ringi liikumas tipphetkel kuni 20, aga kõige enam aega püsis meie grupp 18-liikmelisena. Päris lõpuni jõudis kümmekond visa hinge, sest tervise- ja tehnikaprobleemid võtsid hoogsalt kümnist.

Igal päeval oli plaanis lisaks sõitmisele ka mingi atraktsioon – esimesel päeval külastasime Süvahavva villavabrikut, teisel Seto Talumuuseumi, kolmandal vana head Piusa suitsusauna ja neljandal Suurt Munamäge. Tõsi, viimase selga jäi meil ronimata, sest igatsus matka sihtpunkti jõuda oli juba nii suur.

Märkimisväärne oli ka see, et Värskas olime eraldi aega võtnud kohalike noortega suhtlemisele. Pidasime lõkkeõhtut, kus mängisime mõned mängud ja laulsime koos vaimulikke laule. Kogu Värskas veedetud aja saime tunda erilist külalislahkust, sest meid võõrustas seal elav ja töötav Tartu koguduse liige Viktoria.

Rattamarsruut oli esimesel kahel päeval üsna tagasihoidlik ja jõukohane kõigile. Läbisime ca 30 km päevas. Kuna aga ülejäänud kahe päevaga oli vaja jõuda Värskast Rõugesse, siis tuli lisada kilomeetreid. Kõige ekstreemsem osa sõidust jäigi kolmapäeva hommikusse, kus sõitsime Laskevälja rattarada tagurpidi Värskast Lõunalaagrisse. Asja tegi eriti raskeks lahtine liiv, meid keset metsa tabanud äikesevihm ja see, et eksisime mitu korda teelt, kuna märgistus on vaid ühes suunas. Õhtupoole saime veel kaks Eesti mõistes ulmelist mäkketõusu. Kilomeetreid tuli sel päeval kokku üle 60. Viimasel päeval piirdusime jällegi väiksema distantsiga, kuid kogesime, et Haanja on tõesti Eestimaa katus. Kui autoga sõites ei saagi aru, kas sõidad Haanjasse või sealt minema – ühtmoodi mäest üles ja alla ikka – siis rattaga on selge, mispidi maapind tõuseb ja mispidi langeb. Nii saimegi matka lõpetada erakordse elamusega, mida soovitan kõigile – Haanjast Rõugesse on võimalik rattaga sõita pidevalt ca 30 km tunnis sealjuures vaid paaril korral natukene vändates.

Igal matkapäeval pühendasime umbes poolteist tundi ka Piibli uurimisele. Kuna matka ja kogu noortelaagri teemaks on “Väike, aga vägev”, siis lugesime igal päeval ühe väikese kirja Piiblist. Alustasime Fileemoniga, edasi 2. ja 3. Johannes ja lõpuks Juuda kiri. Igaks hommikuks oli Aldar ette valmistanud viktoriini ja nii uskumatu kui see ka pole, olles hoolega lugenud seda ühele lehele mahtuvat teksti, oli ikka väga raske 50% küsimusi õigesti saada. Küll aga paranes asi iga päevaga, sest õppisime märkama rohkem detaile ja nägema ka seda, mis on nende kirjade sõnum ja mõte. Igal õhtupoolikul võtsime aega, et arutada nende teemade üle, mida sel päeval uuritud kiri põhiliselt esile tõi.

Suur tänu Jumalale ka ilusa ilma eest, sest peale selle ühe kõva vihmavalingu kolmapäeva hommikul keset kõige sügavamat Setomaa metsa me rohkem täiesti märjaks ei saanudki.

Kokkuvõttes oli see üks korralik matk, sest oli raskusi, mida trotsida, oli kauneid paiku ja hetki, mida imetleda, olid sisukad arutelud Piibli teemadel ja mis kõige olulisem – inimesed, kes olid otsustanud seda kõike nautida. Usun, et kõigile osalejatele jäi matkast südamesse mõni väike, aga võimas kogemus.

Tanis Kulp

Ametlik laager algas neljapäeva õhtul Aldari piiblitunni ning seejärel saunaga.

Reedene päev kujunes väga vihmaseks ning töiseks, kolmel grupil olid erinevad ülesanded. Vee toomise grupp, köögitoimkond ning koosoleku ettevalmistamise grupp. Kui toimetused tehtud, oli taaskord aeg saunatamiseks, et valmistuda ristimisteenistuseks. Jumalale pühendas reede õhtul 21. juulil oma elu Theodora Nõmmik ning kaks Läti noormeest. Adventkiriku Balti uniooni president Valdis Zilgalvis mainis, et see oli esimene kord Eestil ning Lätil koos ristimisteenistust pidada. Ilm oli vapustav – topeltvikerkaar ning õrn vihmasadu, päev lõppes sooja päikesega.

Laupäeva hommik sai alguse proovide ning päevatoimetustega. Inimesi kogunes laagriplatsile üle Eesti. Hommikuse jutluse pidas Mervi Kalmus, kes kutsus üles elama elu, mis ulatuks meist endist kaugemale.

Pärast lõunasööki jätkus vihmane laupäev Aldar Nõmmiku töögrupiga. Vahepeal oli aga piisavalt aega, et suhelda inimestega, keda ammu näinud pole. Pärast õhtusööki korraldas Andres Ploompuu väga huvitavaid mänge ning õpetas kahte erinevat varianti Šoti tantse ning ka meie oma rahvatantsu ehk Kaerajaani. Peale füüsiliselt liigutamist sai taas nautida saunavõlusid ning pärast seda pugesid kõik oma telkidesse magama.

Pühapäev algas kosutava hommikuse pudruga ning jätkus iga-aastase Rammumehe võistlusega. Võistlus oli pingeline, neiudest võitis Kristiina Toome ning Rammumeheks võistles ennast Ralf Makienko.

Laager lõppes ringis palve, osalejate ülelugemise ning laagri tunnuslauluga, mille järel tunnistati veel viimast korda, et laager oli olnud väike, aga vägev.

Birgita ja Ketelin