Karupoeg Puhhist ja tema sõpradest rääkivas raamatus, mis õpetab lastele tähestiku tähti, on M-tähte õpetaval leheküljel pilt Puhhist ja Notsust, kes pikutavd suvepäikese käes muruvaibal. Notsu küsib mõtiskledes Puhhilt: „Mõte – mis asi see õige on?“ Puhh vastab: „Mõte... See sünnib minu peas justkui iseendast, ning mõnikord jään ma selle võimusesse. Mõtteid on mitmesuguseid, suuremaid ja väiksemaid.“
Täna tahaksin ma mõtiskleda mõtlemisest ja mõtetest, ja sellest, kas meie mõttemaailm võib kasvada vaimuliku kasvu protsessis. Hiljuti lugesin üht vahvat võrdlust. Meie peas on nagu raadiojaam, mis töötab ööpäevaringselt. Öösel võtab ta telekanali kuju, mis saadab meile öö jooksul väikeste vahedega uusi telesaateid ja filme. Kuid päevasel ajal kuuldub sellest „raadiost“ jätkuvalt vaikset jutuvada. „No nii, elektri hind jälle kallinenud, kuhu me niiviisi välja jõuame...“ „Hirmus lumi jälle öö jooksul maha sadanud, kes selle kõik jaksab ära rookida...“ „Ülemus jälle täna nii nõudlik, mis ma talle teinud olen, et ta mind niiviisi piitsutab!“ „Milline hirmus joodik – kuidas ta üldse on julgenud niiviisi koduuksest välja astuda, kulm rullis ja mokk lõhki, pähhh...“ Vahel jään ma mõtlema, mis laadi „raadiosaadet“ viimase poole tunni jooksul olen kuulanud – ja ehmatus tuleb peale! Mind on ikka peetud maru positiivseks inimeseks, selliseks, kes igast tühjast-tähjast nina norgu ei lase. Kuid need mõtted räägivad pahatihti hoopis teist keelt.
Siin Soomes on adventteoloogias viimastel aastatel olnud läbivaks ideeks enese Jumalale äraandmine. Ristiusk ei ole muud, kui et tuleb ennast igal hommikul Jeesusele anda, kõik oma mõtted, plaanid ja ülesanded Tema ette tuua, ja siis lihtsalt Jeesusele toetudes ja Tema käest kinni hoides päevast läbi kõndida. Oma teod ei tähenda midagi, oma jõust pingutades ja ponnistades tõmbad lihtsalt „naba paigast ära“ ning päästele ei vii need omad ponnistused sammugi lähemale. Olen selle mõttega ju põhimõtteliselt nõus, kuid mõttemaailma suhtes see ikkagi sajaprotsendiliselt ei kehti. Tihtipeale on nii, et kuigi olen hommikul hoolega Piiblit lugenud ja palves erilise innuga ja hardusega ennast ja lähedasi Jumala kätte palunud, langen ma päeva jooksul vastutulevates olukordades siiski negatiivsete mõtete küüsi, masendun, heitun, kaotan lootuse. Kuid ma ju palusin ennast hommikul Jeesuse kätte, ma ju palusin Teda oma mõtteid ja südant juhtima, miks siis ometi taas... Kui mõelda, kuivõrd tundlik on see raadiosaatja meie peas ja kui kergesti võtab see vastu igasugu segajaid ning kaldub kõrvale õigelt lainepikkuselt! Piiblis kasutatakse mõttemaailma kirjeldava sõnana väga sageli südame sümbolit. „Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge“ (Ps 94:19). „Pööra mu süda oma tunnistuste poole, aga mitte ahnuse poole!” (Ps 119:36). „Õige süda mõtleb, mida vastata, aga õelate suu purskab kurjust“ (Õp 15:28). Eriliselt põnev oli lugeda piibel.net leheküljelt apokrüüfilisest Siiraku Tarkuse raamatust järgmist mõtet: „Ära anna oma südant kurvastusele, tõrju seda, mõteldes lõpule!“ (Srk 38:20). Selles öeldakse otseselt välja, et meie ei peaks oma südames, oma mõttemaailmas andma maad kurvastusele, vaid peaksime seda tõrjuma, mõeldes lõpule, igavesele elule, mis meile Jumala lastena on tõotatud! (Ääremärkusena: võib-olla peaksime Piibli apokriivad omale senisest hoopis suurema huvi ja uurimise objektiks võtma? Mitte Jumala Sõnana, kuid siiski huvitava, aastasadade vanuse vaimse pärandina.)
Nii et minu järeldus on see: oma mõttemaailma kallal tasub tööd teha. Või teisisõnu, meil tasub lubada Jumalal meie mõttemaailma kallal rohkem tööd teha kui korra-paar päevas, hommiku- ja õhtupalvuse ajal. Eks on kindlasti teatud moel vägagi väsitav pidevalt, kümneid kordi päeva jooksul omaenda negatiivsetele mõtetele vastu vaielda, ning paluda Jumalal meie mõtlemist muuta, meile uusi, helgemaid ja paremaid mõtteid anda. Kuid see on kindlasti tulutoov, see on kindlasti viljakandev. Depressioon oma eri vormides ja raskusastmetes on postmodernse maailma haigus number üks. Siin Soomes murrab see meelehaigus maha igal aastal tuhandeid tööealisi ja elujõulisi inimesi, muutes neid töövõimetuks ja sandistades neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kindlasti on depressioonil ka paljusid geneetilisi, füsioloogilisi ja muid põhjustegureid. Kuid fakt on see, et üks suurimaid depressiooni tegureid on siiski pidev, järjekindel ja kõikeläbiv kalduvus mõelda negatiivselt, näha iseennast, kaasinimesi, elu ja oma tulevikku negatiivses valguses. Milline inimene suudaks jääda terveks ja elujõuliseks, kui ta peaks kuulama ööpäevaringselt, kaksteist kuud aastas oma peas paiknevast raadiosaatjast vaid negatiivse alatooniga, süngeid, lootusetust sisendavaid, allapoole kiskuvaid ja ahastavaid sõnumeid ning signaale? Lugesin Taanis läbiviidud uurimusest, mille põhjal selgus, et Taani naissoost adventistid põevad depressiooni sagedamini kui ülejäänud, mitteadventistidest naiselanikkond riigis. Kas pole murettekitav uurimistulemus? Minu arvates on see otsene ja selge viide, et kristlaste vaimne tervis, mõttemaailm ja meelemaastik ei ole hingevaenlase rünnakute eest sugugi rohkem kaitstud kui mittekristlastel. Järeleandmine negatiivsetele mõtetele võib kaasa tuua negatiivseid tegusid või käitumisviise nende mõtete leevendamiseks. Püsivalt negatiivne mõtteviis toob tihtipeale kaasa negatiivseid muutusi eluviisides. See aga omakorda füüsilise tervise nõrgenemise. Depressioon nõrgendab ka otseselt meie kehalist tervist ning on üks riskitegureid südame-veresoonkonna, seedeelundkonna ja hingamisteede haiguste kujunemises ning arengus. Depressioon teeb meid vastuvõtlikumaks ka viirustest ning mikroobidest põhjustatud haigustele. Nii palju põhjusi, miks asuda võitlusse negatiivsete mõtetega, käes usu kilp, kaitseks Sõna mõõk ja kingadeks valmidus rahuevangeeliumi kuulutamiseks!
Soome inimesi on möödunud sügise ja lõppeva talve jooksul vapustanud väikese Erika juhtum. Kaheksa-aastane Erika oli lastekaitsetöötajate poolt oma isalt juba varem ära võetud ning teise peresse kasvama antud, kuna isal oli alkoholipruukimise ja muude hädade tõttu raske Erikat hooldada ja kasvatada. Tüdruk oli möödunud aasta sügisel siiski oma isa ja selle elukaaslase juurde koju lastud. Ning sealt see lapseraas enam eluga tagasti ei tulnud. Lapsuke lämbus magades, kuna isa ja tema elukaaslane olid mässinud ta nii kõvasti voodilinade sisse, et laps ei saanud enam hingata ja lämbus. Ja millepärast selline kinnimässimine? Kuna „lapsel olla kalduvus väga halvasti ja sõnakuulmatult käituda“! Milline karjuv ülekohus ja ebaõiglus... Kui meil töökoha puhketoas sellest traagilisest juhtumist juttu tuli, ei suutnud mu kolleegid rääkidagi, ilma et pisarad oleks silma tulnud. Ka mina olin juhtumist väga masendatud ja küsisin Jumalalt, miks, miks ometi! Siis aga tõusis minu pähe mõte: „Kallis Erika, ma usun, et me kohtume Taevariigis! Ma tahan sind siis kallistada ning sa tead, et seal on kõik hästi, keegi ei tule sulle siis enam kurja tegema!“ Usun, et Erika kohtab seal siis paljusid, paljusid inimesi, kes on tema pärast pisaraid valanud ning südant valutanud, ning kõikide nende valu ja kurbus saab siis trööstitud.
Usun, et Taevaisa tunneb kaasa kõikidele meie valudele, katsumustele ja kurvastamistele. Oma kaastundes on Tema võimuses muuta meie mõtteid ja luua meie meeltesse ahastuse asemele lootust, kurbuse asemele rõõmu ning pettumuse asemele tänutunnet. Laskem Tal meid lohutada, laskem Tal meid rõõmustada!
In English