„Ülejäänud“

Minu üheks viimaseks raamatukogemuseks on Clifford Goldsteini „Ülejäänud“.

Ilmselt ei ole ma ainus, kel vahel tekkinud kahtlusi seitsmenda päeva adventistide põhitõdede suhtes. Eriti nende suhtes, mis ütlevad, et just meie oleme see jääk. Vaadates, kuidas kiriku liikmed kalduvad liigagi sageli nii legalismi kui ka kõike sallivasse liberaalsusse, kuidas need, kes peaksid olema hingekarjased, ei tegele mitte eksituses olijate armastaval viisil valgusse juhatamisega, vaid peente demagoogiliste võtetega küsijate suu kinni panemisega, võib väga vabalt tekkida küsimus: kas see on tõesti jääk, Jumala valitud seltskond? Pole siis ime, et mõned meie hulgast lahkuda otsustavad.

„Ülejäänud“ just selle teemaga tegelebki. Raamat algab end adventistiks nimetanud inimeste poolt toime pandud šokeerivate kuritööde kirjeldamisega. Selgub, et vihkamine, silmakirjalikkus ja lõtv vaimulik püksikumm on üleilmne probleem adventkogudustes, mitte vaid mõnes kohalikus koguduses.

Kummaline, kuidas vahel aitab see, kui kuuled, et teistel ei ole olukord parem. Mitte, et oleks kahjurõõm, aga sellest tekib teatud ühtsustunne –näe, ma ei olegi ainus patune, leidub ka teisi, kes samade asjadega maadlevad. Eks hingamispäevakooli grupidki on üles ehitatud seda efekti silmas pidades. Samas olukorras olijad oskavad teineteist toetada.

Clifford Goldstein toob oma raamatus välja väga selged paralleelid seitsmenda päeva adventistide kiriku ja Jumala muistse rahva vahel. Muistne Iisrael kaldus pidevalt ebajumalate kummardamisesse ja Uue Testamendi ajal kalduti teise äärmusse. Nii ka meie. See, mis juhtus Jumala rahvaga Piibli aegadel, on prototüübiks tänapäeval toimuvale. Karm tõsiasi, et oleme muistse Iisraeliga samasuguses olukorras, ongi tegelikult ühtlasi kinnituseks sellest, et oleme tõepoolest Jumala jääk. Jumal ei jätnud oma rahvast siis ega jäta ka nüüd.

Clifford toob paralleeli, kuidas Jeesuse esimese tulemise ajal oli Jumala rahva olukord täiesti armetu. Selleks ajaks oli juutide religioon muutunud silmakirjalikkuse süsteemiks, aga sellegipoolest olid ikkagi ainult nemad Jumala rahvas. Ükskõik kui ülbed ja vastikud nad ka ei olnud, oli Jumala tõde ikkagi nende käes. Kui Jeesus ütles Samaaria naisele Jh 4:22, et pääste tuleb juutidelt, siis võis seda võtta kui äärmist ülbust, aga see oli samas tõde. Kui meie ütleme, et meie oleme Jumala ülejäänud, kes ainsana peavad Tema käske ja kellel on Jeesuse tunnistus, siis kõlab see väga ülbelt, aga see on samas tõde.

Juhised selle maailma viimasteks päevadeks on meil ja mitte kellelgi teisel. Midagi ei ole teha.

Nii nagu muistsel Iisraelil olid Jumala prohvetid, kes neid korrale kutsusid ja kelle sõnum nende hulgas populaarne ei olnud, nii ka meil. Kuuleme, kuidas räägitakse, et Ellen White oli küll prohvet, aga ta kirjutas oma aja inimestele ja tänapäeval ei ole tema sõnum enam oluline. Kas oled sellist väidet kuulnud? Vastupidiselt sellele seisukohale ütles ta ise: “Ükskõik, kas minu elu säästetakse või mitte, räägivad minu kirjutised pidevalt ning nende töö jätkub, kuni kestab aeg.” (CCh 19.1).

Clifford toob välja selle, et Ellen White ise ütles, et tema kirjutised on inspireeritud kas Jumala või Saatana poolt. Samas, kui vaadata, millist mõju tema kirjutised inimestele avaldavad, saab selgeks, et see ei ole Saatana töö. See on sama Vaim, kes inspireeris ka Piibli prohveteid. Raamat kirjeldab seda põhjalikult. Lisaks tasub meeles pidada, et mida Ellen White ütles, on tihti erinev sellest, mida inimesed mõtlevad või ütlevad, et ta kirjutas. Seega, kontrolli.

„Ülejäänud“ selgitab, kuidas Jumalal on alati oma jääk. Jääk rahvaste hulgas, jääk oma rahva hulgas ja jääk jäägis. Kui vaatame, millise kuvandi jättis endast muistne Iisrael ja milline sõnum on jäetud Laodikeia kogudusele, siis mõistame, et peamegi sellised olema. Sellest on muidugi kahju, aga see on ettekuulutuste täitumine – me olemegi üks “vilets, armetu ja vaene ja pime ja alasti” (Ilm 3:17) kirik.

Ja kuhu siit minna? Mitte kuhugi.

„Ülejäänud“ on kohustuslik kirjandus nendele, kellel on tekkinud mõtteid lahkuda meie kogudusest, aga soovitav lugeda ka kõigil teistel. Teoses on põhjalikult vaadeldud lõpuaja Jumala ülejäänute kolme tunnusmärki (vastavalt Ilm 12:17), mis kolmekordselt täpsustatuna ei jäta kahtlust, kes on lõpuaja ülejäänud, sest kõigile kolmele tunnusele vastab vaid üks kogudus. Probleemseid inimesi on meil ehk palju, aga kas ei ole meie ülesanne kristlasena neile hoopis oma armastust väljendada?

Võtkem siis liimipott ja liimigem ennast kirikupinki ning olgem jääk jäägis. Taevasse ei saa konservatiivid ega liberaalid, vaid need, kellel on elav suhe Jeesusega.

„Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!“ (Ilm 3:20-22)