Kui mulle tehti oktoobrikuus ettepanek, kas ma tahaksin 2013. aastal Meie Ajas igakuiselt kirjutada päris oma rubriiki vaimuliku kasvamise teemal, tundus see põneva väljakutsena. Küsisin, kas vaimulikku kasvu võiks lahti mõtestada ka laiemalt. Kas vaimulik kasv ehk teisisõnu pühitsus tähendab seda, et me kulutame regulaarsele palvele ja piibliuurimisele üha rohkem aega? Või seda, et meie eestpalvenimekiri kasvab päev-päevalt üha pikemaks? Või seda, et me tunnistame oma usust aina innukamalt ja sütitavamalt? Usun, et see kõik on äärmiselt ihaldusväärne, kuid Jumalal on meie jaoks siiski veel suuremad plaanid.
Oma kujutluspildis võrdleksin vaimulikku kasvu juuksepalsamiga. Juuksed, ja eriti pikemat sorti juuksed, kipuvad karmides ilmastikuoludes ja keskkütte või kuuma päikese poolt tekitatud kuivuses muutuma pusaseks, tuhmiks, kergesti katkevateks ja raskesti kammitavaks. Kui juukseid pesta ja neile pesujärgselt sorts juuksepalsamit määrida, toimub suur muutus. Peale viieminutilist palsamis haudumist imavad juuksekarvad juurtest kuni otsteni endasse palsami häid toiteaineid, õlisid ja proteiine, muutudes pehmeks ja läikivaks, nad ei lõhene ega murdu enam. Juukseid on siis kergem kammida ning nad näivad olevad hästi toidetud.
Samamoodi on vaimuliku toidu ja vaimuliku kasvamisega. „Süües“ igapäevaselt ja palvemeelselt Jumala Sõna, lubame me sellel imenduda oma meele rakkudesse ja kudedesse „juurtest“ kuni „otsteni“. Tagajärjeks on see, et me muutume mitte ainult vaimulikus sfääris, vaid ka abikaasadena, lapsevanematena, sõpradena, kolleegide ja naabritena pehmemateks ja paindlikemateks. Eluraskused ja erinevat sorti rasked ilmastikuolud ei muuda meid enam nii hapraks, kergesti murduvaks ja lõhenevaks. Usun, et Jumal igatseb näha meie pühitsust võimalikult paljudel elualadel – Jumal igatseb esmalt pesta meid Jeesuse ristiveres ja seejärel võida Püha Vaimu palsamiga, mille tagajärjel võiks meis toimuda kasvamine nii emade kui tütardena, nii õpilaste kui õpetajatena, nii teenindajate kui klientidena. Pühitsus on nii mitmetahuline, et on raske kujutleda seda toimumas hetkelise, seletamatu ja määratlematu metamorfoosi kujul. Eks neidki näiteid võib vast leida, tuleb meelde näiteks röövel ristil. Määrava tähtsusega on see, kui paljudesse oma elu sfääridesse me Jumalal siseneda lubame ja kuhu me Teda kaasa kutsume või palume. Kas me lubame Jumalal otseselt või piltlikult siseneda oma elutuppa, lastetuppa, magamistuppa, kööki, söögituppa? Naljaga pooleks mainin, et minu jaoks on WC parim paik igahommikuseks hardushetkeks. Pisike ruum aitab koondada kergesti laiali jooksvaid mõtteid Sõna uurimisele ning häälega palvetamine ei sega teisi, veel tuduvaid pereliikmeid.
Oot-oot, pea kinni, Laura! Kaunid ideaalid ja ülevad eesmärgid, kuid kuidas need minu elus ka tegelikult on teostunud? Mind ristiti rohkem kui kakskümmend üks aastat tagasi, ja enda teada ei ole minu elus olnud perioode, mil oleksin teadlikult Jeesuse järgimisest loobunud või koguduse kooskäimised maha jätnud. Olen püüdnud võtta igapäevaselt aega vaimulikuks lugemis- ja palveveerandtunniks, -pooltunniks või -tunniks. Alati pole Sõna uurimiseks mahti olnud, kuid palveta pole minu elus küll vist ühtki päeva looja läinud, pärast seda kui astusin ristimisvette. Seega olen lubanud Sõna, palve ja Püha Vaimu palsamil järjekindlalt oma meele rakke ja kudesid toita, ravida ja tugevdada. Statistiliselt peaksin oma kasvult olema juba hiiglasemõõtu nii töötajana, pereliikmena kui inimesena laiemas mõttes. Miks siis ometi juhtub ikka ja jälle, et ärritudes karjun kõige lähedasemate inimeste, abikaasa ja laste peale? Miks unustan täitmata oma kolleegile lubatud töökohustusi? Miks langen ikka veel kiusatusse kritiseerida koos mõne kaaskristlasega oma koguduse pastorit? Kuhu on siis jäänud kõik see vaimulik kasv, mis peaks heiastuma kasvuna minu elu erinevates sfäärides? Kui sellele mõelda, poeb masendus vägisi hinge...
Eks selline dilemma või probleem on tuttav kindlasti paljudele, enamikule kristlastest – mida kauem ma koos Jeesusega sammun, seda ebatäiuslikum ma endale paistan, seda rohkem iseloomuvigu endas märkan. Kardan, et see on üks põhjusi, miks nii mõnigi innukalt usuteed alustanud inimhing on masendunud ning Jumalale selja pööranud. Sa ju lubasid – miks ma siis ei muutu? Miks viinapudel mind ikka ja jälle kiusama tuleb, miks ma ei saa üle ühest või teisest iseloomuveast?
Paraku elame maailmas, mis on täis erinevaid „viirusi“, mis meie meele „kõvaketast“ võivad mistahes hetkel rünnata ning meile kahju teha. Usun, et nii sina kui mina oleksime täitsa tiibadega inglid ja patuta olendid, kui meie pühitsusprotsess toimuks patuvabas keskkonnas. Et mitte omadega siin hilisel õhtutunnil puntrasse minna, lõpetan oma seekordse mõtiskluse ühe ingliskeelse mõtteteraga. „If you look on others, you’ll be stressed. If you look on yourself, you’ll be depressed. If you look on Jesus, you’ll be blessed!“ Vabas tõlkes: kui sa vaatad teistele, siis sa langed stressi. Kui sa vaatad iseendale, siis sa langed masendusse. Kui sa vaatad Jeesusele, siis sa saad õnnistatud!
In English