Laager algas reede õhtul Ruthi eestvedamisel tutvumismänguga. Lisaks sai iga tüdruk endale purgikese, kuhu teised võisid tema kohta kogu nädalavahetuse jooksul midagi head kirjutada. Purgi peale oligi hiina keeles kirjutatud „head sõnad“.
Sellele järgnes õhtusöök, aga kahvli või lusika asemel jagati osalejatele hoopis söögipulgad. Esialgu oli nendega keeruline toime tulla, kuid tühjaks ei jäänud kõht kellelgi. Pulkadega söödi kogu laagri vältel, isegi siis, kui menüüs oli supp, aga, nagu Hiinas kombeks, pakuti toiduks põhiliselt riisi. Pühapäeval õhkas nii mõnigi makarone süües, et lõpuks ometi saab pärast suurt riisisöömist makarone.
Reede õhtu oli nn Hiina õhtu, tüdrukud jõid teed Hiina moodi mustrilistest tassikestest ning kuulsid Hillevi käest, kes on Hiinas käinud, üht-teist selle maa kultuuri ja igapäevaelu kohta. Lisaks saime teada mitmeid huvitavaid fakte ja näha toredaid pilte.
Koos küpsetati ka õnneküpsiseid. Headeks soovideks olid nende sees piiblisalmid.
Päevale pani punkti pannkoogiõhtu, mil sõime õues küpsetatud pannkooke. Enne magamaminekut koguneti veel telki, kus lauldi Jane Liisi juhtimisel küünlavalgel. Ly rääkis piiblijuttu Rebekast: nii tema sõbralikkusest kui ka vigadest, mida ta tegi ning millest on midagi õppida. Meiegi saame, nagu Rebeka, olla osa Jumala plaanist.
Laupäevases piiblitunnis kuulsid tüdrukud lugu Jookebedist, kes usaldas Jumalat ja on sellega meile väga heaks eeskujuks.
Pärast hommikust piiblitundi õpetas Ruth laagrilistele meisterdama paberist Hiina mütsi. Sellele järgnenud jumalateenistusel esineti eelmisel õhtul õpitud lauludega ning tüdrukud jagasid kirikusse tulnud inimestele õnneküpsiseid.
Lõunal, kui oli söödud Malle keedetud imehea supp (ikka pulkadega) ja Tiina kringel, algas linnamäng. Alguses kogunesid kõik troonisaaliks muudetud ruumi, kus tüdrukud jagati võistkondadesse. „Hiina keiser“ teatas, et iga võistkond peab sooritama eksami, mille järgi hinnatakse sobivust keisripaleesse. Eksamil vaadeldi viit kriteeriumi – välimust, kirja- ja kõneoskust, otsustusvõimet ning osavust. Esimeses punktis valisid osalejad välja ühe võistkonnakaaslase, kellele teised uhked riided selga panid ning soengu ja näomaalingu tegid. Kuna ilusa välimuse juures on kõige tähtsam rõõmus meel, sai ära mõõdetud ka võistkonna naeratus. Teises punktis tuli hiinakeelsed piiblitekstid sobitada kokku eestikeelsetega. Seal said tüdrukud teada oma võistkonna nime, mis oli hiina keeles nende käepaelale kirjutatud.
Kolmandas kontrollpunktis luges kapten vett täis suuga ette mõned sõnad, mille põhjal teised jutu kirjutasid.
Järgmiseks ülesandeks oli piduliku lõunasöögi menüü koostamine keisrile ning mängu viimases osas keerutati enda osavuse tõestamiseks hularõngast, hüpati hüppenööriga, tõsteti söögipulkadega maisipulki ja visati täpsust paberirullidest ehitatud Hiina müüri pihta. Linnamäng oli tore ja tegevusterohke.
Tulemusi kontrollides selgus, et osavõtjad olid üllatavalt tasavägised. Lõpuks, pärast pikka kaalumist anti esikoht võistkonnale, kes paistis silma väga hea koostöö poolest ning kelle kapten jälgis erilise hoolega, et väiksemad mängijad teistest maha ei jääks.
Õhtusöögi järel mindi taas õue püstitatud telki, kus Laine rääkis naisest nimega Gladys Aylward. See oli tõestisündinud lugu noorest neiust, kes tahtis saada misjonäriks ja minna Hiinasse. Raskustele vaatamata jõudis ta kohale ning Jumal sai teda kasutada abiks inimestele, kellega ta seal kokku puutus.
Õhtu lõppes mitmesuguste põnevate mängudega, mida Eli oli ette valmistanud.
Pühapäeva alustati pärast igapäevast riisiputru hommikuvõimlemisega, aga tavalise ringijooksmise ja sirutuste-painutuste asemel õppisid tüdrukud hoopis Õnne juhtimisel pisut balletti. Selgeks sai esimene ja teine positsioon, kükid ehk plié'd ning mõned graatsilised hüpped. Väga armas oli vaadata väikesi baleriine harjutusi tegemas, see oli igati naiselik hommikuvõimlemine.
Enne lõunat õpetas Õnne kõiki tegema paberist kauneid liblikaid.
Järgmised paar tundi möödusid spordihallis, kus soovijad said panna ennast proovile seinaronimises. Neid olid nõus julgestama tulema Aivar ja Ardo. Ilma nende tugevate meesteta ei oleks meie tüdrukud hakkama saanud, aga nüüd jõudis enamus päris kõrgele ja paar-kolm tublimat suutis isegi 14 m kõrguse laeni ronida.
Laager lõppes tunnistuste jagamisega kõigile osalejatele ning tänusõnade ja väikeste kingitustega korraldajatele. Tänu Taevaisale, et kogu nädalavahetus hästi korda läks ja oli õnnistusterohke nii tüdrukutele kui ka juhendajatele.
In English