Tüdrukute laagri teema oli "Valgus"

Tänavune tüdrukute laager kandis pealkirja „Valgus“ ja see toimus 25.–29. juulini Tääksis. Paljud laagrilised vaatasid päev enne laagrit aknast välja ja ilmateadet ja neil tekkis tunne, et ei tea, kas sel aastal kohale minnagi. Vanaisa Valeri ütles, et kui ta oleks ainult ilmateate järgi otsustanud, siis ta poleks kohale tulnudki. Laagri korraldaja, liidu lastetöö juht Aiki Pärna oli rõõmus, et imed siiski sünnivad: „Sel ajal, kui meil oli vaja, oli ilm ilus!“

Laagri teema, „Valguse“ käis juba eelmise aasta laagri lõppedes välja Külli Keel ja seekord olid töötubade ja lastetundide sisu kõik servapidi valgusega seotud. Aiki: „Laager järgib samasugust kava, on töötoad ja tegevused ja juba traditsiooniks saanud kontsert. Töötubades püüame laagri teemas püsida: tegime helkurit, laternat, savikojas meisterdasime küünlaaluseid ja lapsed joonistasid valguseteemalisi pilte, lastetundides oli samuti valguse teema.“

Mila Elvast on tüdrukute laagriga väga rahul: „Siin saab telgis magada ja siin tore olla. Siin on nii palju tegevusi, siin ei ole kunagi igav, alati on midagi teha. Ja siin on uued inimesed, kellega sõbraks saada. Inimesed on siin ainult rõõmsad.“ Mila ema Merle ütles, et tüdrukute laager on nende peres väga oodatud sündmus. „Mila hakkab seda laagrit varakult ootama, nädal enne tahtis juba kotid kokku pakkida. Mina ka.“ Mila sõnas seepeale, et emme tahab laagrisse tulla, kuna „ta puhkab siin“ ja Merle on sellega päri.

Eliisabet Tartust loetles laagri hüvedena üles samuti mitu asja: „Sõbrad, koht, kus mu väikevenda pole, on ainult tüdrukud, savikoda, põnev tutvuda uute tüdrukutega.“ Eliisabeti ema Helin lisas: „Siin saab meisterdada, on tore sõpru näha. Saab hästi süüa – head ja paremat. Sauna saab, ujuda saab ja väike vihm ei häirinud lapsi üldse.“

Aiki sõnas emade muljeid kuulates, et see laager ongi kujunenud emade ja tütarde laagriks. „Tütred sõbrunevad omavahel ja emad omavahel.“ Merle tõdes: „Aastaringselt juba tead, et kui tüdrukute laagris näeme, siis seal räägime. Siin on hea koosolemine ja hea tunne.“

Väsinuna laagrile tagasi vaadates sõnas Aiki, et talle meeldib protsess, mida laagri planeerimine nõuab. „Mulle meeldib läbirääkimisi pidada, et kes on nõus mida tegema. Ka selles laagris juba pakuti, et ma võin järgmises laagris teha seda või toda. See ei ole ainult minu üritus, kõik panustavad.“ Aiki tõdes, et kui ta ei pea ise töötubasid tegema ja tema õlule jääb vaid organiseerimise vaev, on korraldamine kergem. „See annab palju kergust juurde. Ma ootan alati selle laagri algust ja ka lõppu. On oldud koos ja on tore olnud!“

See laager oli kuues kord perekond Pärna koduõues, kokku oli see 14. tüdrukute laager. „Mina võtsin selle üle Annelylt ja Ruthilt ja kui selle laagri toimumine sõltub minust, siis niipea see veel ei lõpe,“ ütles Aiki ja lisas, et on tore, et ka vanemad tüdrukud tahavad veel laagrisse tulla. Vanim osaleja oli 15- ja noorim pooleteiseaastane.