Lapsevanem on laps oma vanematele ja peab selle juures olema isa või ema oma lapsele/lastele. Kuidas toime tulla vanema rollis, mis on suhteliselt uus, kui oled ka lapse rollis ja seda juba pikemat aega? Kuhu panna piirid? Kuidas panna piirid kõigi jaoks võimalikult valutult? Kuidas toetada vanemaid oma laste lahtilaskmisel? Kuidas elu korraldada, et väikestel vanavanematest ainult õnnistus oleks? Kas oled õppinud oma kodus kasvades piiride seadmist?
Lapsevanem kui Jumala laps. Vanema parimaks juhendajaks on Jumal, sest Tema tunneb ka väikse lapse südant ja soovitab seetõttu parimad ja kohaseimad kasvatusmeetodid. See on põhiidee Sally Hohnbergeri raamatus “Lapsevanem Jumala juhtimisel”, mis ilmub loodetavasti lähiajal. Soovitan seda väga - nii osta kui ka lugeda ja järgida.
Lapsevanem võib muutuda kõrges eas nagu lapseks. Kui elupäevi antakse, võime sattuda olukorda, kus sõltume oma lastest. Nii võib olla abi vaja nii füüsilise toimetuleku raskuste kui ka vaimsete häirete puhul. Kuidas elada üle olukorrad, kus vajame põetamist? Kuidas oleks teada saada alanud Alzheimeri tõvest? Kuidas oleks abi palumisega/otsimisega, kui enam ise ei jõua? Kuni on veel taipamist olukorra mõistmiseks, võib sellega endas toimetulek olla keeruline.
Lapsevanem, kes füüsiliselt täiskasvanuna on emotsionaalselt ja sotsiaalselt laps. Sageli võib selliseid vanemaid kohata nii tänaval, bussis, kirikus, kodus jne. Selle ebaküpsuse põhjuseks on sageli mingi sõltuvus või kaassõltuvus, jõehobune elutoas, millest kirjutab Tommy Hellsten. Kui arvata sõltuvuste sekka kõik ained, tegevused ja protsessid, mida kasutatakse oma reaalsuse parandamiseks, sellega toimetulekuks või selle vältimiseks, siis võib kinnitada, et seda on ka meie kogudustes palju rohkem, kui oskaks arvata. Selle probleemi tõsidus seisneb selles, et tulemused on ühesugused kõigi sõltuvuste puhul - polegi tähtis, kas alkoholismi, töönarkomaania, perfektsionismi või kiriku-sõltuvuse tulemusel või on lapsepõlves olnud kokkupuude vägivalla või väärkohtlemisega. Sellisel juhul tekib probleem enda piiride tunnetamise, piiride olemasolu uskumise ja piiride seadmise ja neist kinnihoidmisega. Selle teema juures soovitan raamatut, mida oleksin soovinud lugeda juba 30 aastat tagasi… või vähemalt aastal 1993, kui see ilmus. Kuid minuni jõudis see alles sel aastal - “Never Good Enough” (Mitte kunagi küllalt hea), autoriks neljandat põlve adventist Carol Cannon, raamat on ilmunud sarjas „Timeless Adventist Classics“ (Ajatu adventklassika). Selles raamatus kinnitatakse, et igasugune, ka iseenesest hea asi, mida on lapse elus kas liiga palju või liiga vähe, põhjustab kaassõltuvust ja edasistes põlvkondades ka juba n-ö klassikalisi sõltuvusi - alkoholismi ja narkomaaniat. Raamatu autor oli raamatu kirjutamise ajaks juba üle kahekümne aasta nõustanud ja püüdnud aidata adventkodudest pärit alkohoolikuid ja narkomaane.
Psühholoogid usuvad, et kaassõltuvus on armastuse nälg, mis antakse edasi ühest põlvest teise. Emotsionaalselt ebafunktsionaalsed perekonnad toodavad kaassõltlastest täiskasvanud lapsi, kes omakorda loovad ebafunktsionaalse pere ja toodavad veel ebafunktsionaalsemaid lapsi.
Ebaküpsuse tunnistamine annab vabaduse otsida kasvamise võimalust ja astuda sellega välja kaassõltuvuse ringist. C. Cannon kirjutab, et selleks on vaja professionaalset nõustamist või osavõttu 12 sammu gruppide tööst. Meie jaoks on üheks võimaluseks TT - 12 sammul ja Jeesuse Mäejutluse õndsakskiitmistel põhinev programm Tähista Tervenemist.
In English