Imelik vaadata, kuidas me siin laiali laguneme. Nagu pere või nii. Oleme kõik need peagu et kolmkümmend aastat alati nokkapidi koos olnud ja nüüd on selline tunne, et ei olegi enam midagi eriti järele jäänud. Tegelikult ei ole asjas midagi traagilist, sest naist tuleb võtta ja kooli tuleb minna, aga kui ma vaatan, et köögilaua ümber ongi sätitud ainult kolm tooli ja telku ette ongi pandud ainult kaks tugitooli, siis on natuke nagu kummaline küll. K. vinnas eile kohvri õlale ja sõitis Kopenhaagenisse, ma vinnan oma kohvri reedel õlale ja sõidan ära Londonisse. Ja siis hakkavad emme ja issi kahekesi vanainimese elu elama, ih-hih-hii. Vot sulle elu elukest. Lapsevanemad, pange juba varakult oma...
[...]
Loe edasi blogist
In English