Kapid on tühjaks tehtud, riiulid on puhtaks kraamitud ja pestud, kogu poole aasta rämps on konteineerisse tassitud, suur selle-ma-jätan-siia-tolle-viin-koju-otsustamine on tehtud, fotod ja postkaardid on kapi pealt maha kraabitud, kohver on minekuvalmis. Tuba on lage ja võõras. Mul käivad sagedased kolimise flashback'id külas. Ja ma tean, et ma ei saa kolimise traumadest mitte kunagi päriselt üle, need haavad on nii sügaval, et neid ei saa terveks ravida. Ja kõige tipuks muidugi sõbrad, kes terve tänase päeva jooksul on ükshaaval minema sõitnud ja keda ei ole lootust lähematel aegadel näha. Nukker. Nukker. Jäänud on veel viimane õhtusöök caf'is ja viimane pinksiraund J.-ga. Siis on kõik.
[...]Loe edasi blogist
In English