Seda ei juhtu just ülemäära tihti, aga vahel on siiski selliseid päevi, mil mu kontakt reaalsusega hakkab ära kaduma. Ma lähen üleni mingi mulli sisse, ajan oma tõsist asja ja kaon kõige selle sisse lõplikult ära. Kaks viimast päeva on just sellised olnud, tänane päev muidugi kohe eriti. Mulle on mingi märatsev õppimishoog sisse tulnud, ma täna hommikul alustasin kell seitse jutluse harjutamisega ja lõpetasin just natuke aega tagasi, st pool kümme õhtul raamatukogus. Kõndisin sada meetrit raamatukogust ühikasse, vahtisin, pea kuklas, tähistaevasse ja mõtlesin omaette, et ma võiks vabalt terve elu ühtejärge õppida, et mul ei oleks selle vastu midagi. See ei ole eluterve suhtumine, ega ju?
[...]
Loe edasi blogist
In English