Meie liidu kirjandusletti on ilmunud uus raamat – Glifford Goldsteini „Ülejäänud“. Eesti keelde on veel tõlgitud, kuid pole siiani trükki jõudnud Kevin Haydeni raamat „Sõelumine Jumala rahva seas“. Need raamatud aitavad paremini mõista ülemaailmse koguduse olukorda, kus päevas ristitakse ligi 3000 inimest, aga samal ajal lahkub kogudusest üle 1000 inimese, nende seas paljud tõsised usklikud. Lahkujad ei usu enam, et SPA kogudus on Jumala ülejäänute kogudus ja Saatan rõõmustab…
Ellen White hoiatab: „Võib näida, justkui kogudus langeks, kuid see ei ole nii. Kogudus jääb püsima, ehkki patused Siionist välja sõelutakse. Aganad eraldatakse tõelisest nisust. See on karm katsumus, mis ometi aset leiab.“ (2SM, 380).
Kevin Hayden kirjutab oma raamatu eessõnas: „Käesoleval ajal oleme suures segaduses sõelumise küsimuses. Paljudel on ebaõige ettekujutus sõelumisest või ei mõelda sellele üldse. Teised eitavad sõelumise olemasolu, sest kardavad näha oma reaalset vaimulikku olukorda. Soovides õigustada oma egoistlikku elu, avaldavad nad kahtlust selge tõe suhtes. Kuidas see ka poleks, fakt jääb faktiks: sõelumine meie koguduses on lähima aja küsimus. Iga koguduseliige saab isiklikult läbikatsutud ja siis ilmneb see, mis on tegelikult inimese südames. Millal toimub sõelumine? Mis eesmärk on Jumalal sõelumisega? Kuidas see toimub? Keda sõelutakse? Need on tähtsad küsimused, millel on igavikulised tagajärjed.“
Kuulumine ülejäänute kogudusse ei taga veel päästet. Vajame usku, mis võimaldab meil jääda seisma ka siis, kui kõik meid hülgavad, usku, mis hoiab meid päästvates suhetes Jeesusega. Ülejäänud vajavad „Jeesuse usku“!
Miks on see teema mulle nii südamelähedane? Nimelt mõned aastad tagasi elasime läbi suure hingelise kriisi. Nelikümmend aastat koguduses olnuna pole mul kordagi tulnud kahtlust Jumala juhtivuse kohta maailmas. Nüüd aga tuli meeleheide, kas Jumal pole meie kogudust maha jätnud või õigemini – kas kogudus pole Jumala Vaimu mõjupiirkonnast liiga kaugele triivinud? Võtsime aja maha ja kolisime Võrumaa vaikse looduse rüppe, et oma usu üle rahus järele mõelda. Ei unusta neid tähistaevaseid talviseid öid Võru-Kubija mändide all, kus saatsime Jumala poole palveid selguse pärast, usu pärast, päästekindluse pärast, laste ja lastelaste pärast, sõprade ja koguduse pärast. Ja Jumal kuulis ning vastas. Päev-päevalt selginesid arusaamad. Ikka enam ja enam avanesid suure võitluse tagamaad, Saatana õel salakavalus eksitada kui võimalik ka ülejäänuid. Jumal juhatas meie kätte raamatud, millede autorid olid olnud rinnutsi samade probleemidega. „Sõelumine Jumala rahva seas“, „Ülejäänud“, ka ammuunustatud „Oomega“ jm. Need raamatud avasid meie silmad Saatana rünnakutele lõpuaja Jumala koguduse vastu. Vaimusilmes paistis läbi tähistaeva taevane pühamu, kus ülempreestrina teeniv Jeesus valmistub võtma seljast oma rüüd ja kohtuma oma ustava ülejäägiga kõigi rahvaste seast. Adventistidena on meil suuremad eelised pääseda selle ülejäägi hulka kui inimestel teistest kogudustest. Kui me aga ei kasuta neid võimalusi, sattume seda suurema hukkamõistu alla. Jeesus ütles: „Kellele on palju antud, sellelt nõutakse ka palju“ (Lk 12:48).
Lõpetuseks – seitsmenda päeva adventistide kogudus on Jumala lõpuaja ülejäänute kogudus. Tõelised Jumala lapsed ei lahku sealt. Puhkevad tormid viivad küll ära aganad, ülejäänud aga kellel on Jeesuse usk ja Jumala käsusõnad, omavahel aga üks süda ja üks meel ning kes tormi valjenedes klammerduvad ikka kindlamini Kalju külge, need ei lange.
Kutsun sindki palvetama Jumala valitud peakonverentsi presidendi Ted Wilsoni ja kõigi tööjuhtide pärast. Kui Jumala rahvas palvetab, siis Saatan väriseb…
In English