Ajal, mil seitsmenda päeva adventistid tähistavad oma nime 150. aastapäeva, mille võttis omaks tollal Battle Creek´s kogunenud grupp usklikke, kutsus tänase päeva ülemaailmse kiriku president Ted N. C. Wilson koguduseliikmeid „meeles pidama oma nime“, millega meie globaalset liikumist nimetatakse.
„Jumal teadis, et Tema ülejäänute kogudus vajab erilist nime, mis identifitseeriks neid kui rahvast „kes peab Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus,“ (Ilm 12:17) ütles Wilson kiriku peakorteri rahvast täis auditooriumis hingamispäeval, 9. oktoobril. „Nime „seitsmenda päeva adventistid“ valik tuli pärast seda, kui meie usu alussambad – meie usulised tõekspidamised – olid läbi intensiivse uurimise ja pühendatud palve paika pandud,“ lisas ta.
Wilsoni jutlus oli peetud adventkiriku täitevkomitee aastakoosoleku raames. Aastakoosolekul käsitletakse mitmeid olulisi teemasid seoses kiriku juhtimise ja personaliga.
Puudutades teemat läbi terve oma jutluse, viitas Wilson seitsmenda päeva adventistide nime unikaalsele tähtsusele. „Iga kord kui sa seda nime mainid, pead sa jutlust!“ ütles ta.
„Kui sa suhtled avalikkusega kas läbi oma kirjutise või kõne, siis ära viita endale vaid kui adventistile. Iga kord kui sa ütled „seitsmenda päeva adventist“ pead sa jutlust. Ära kunagi häbene oma nime!“
„Meie nimi on nii isepärane,“ ütles Wilson. „Seitsmes päeva viitab Jumala väele, mis väljendus selle maa loomises kuue päevaga... ning mille krooniks seadis Ta loomise mälestusmärgiks seitsmenda päeva hingamispäeva. See meenutab meile, et me oleme Jumala otsene looming, mitte aga mingi anomaalse juhuse ja impersonaalse evolutsioonilise protsessi tulemus.“
Selgitades edasi kiriku nime erilist tähtsust, ütles Wilson: „Adventist ütleb meile, kuhu me oleme minemas. Me ootame Issanda Jeesuse Kristuse peatset tagasitulekut ning vaatame sellele kui maa ajaloo kulminatsioonile. Kristuse tagasitulek, meie õnnistatud lootus, on iga seitsmenda päeva adventisti suureks eesmärgiks.“
„See võimas, taevast saadetud nimi „seitsmenda päeva adventistid“ on kolmesõnaliseks lootuse jutluseks,“ rõhutas Wilson. „See juhib tähelepanu Jumalale, kui meie usu autorile ja lõpetajale. See tõstab üles Kristuse kogu Tema ilus. See kuulutab suure võitluse teemat algusest kuni lõpuni.“
Wilson jätkas, „kui rõõmustav see ka ei oleks, et Jumal on meid hoidnud kõik need aastad, peaks selline tähtpäev tekitama meis ka teatud murelikkust. Mõelge sellele! Kuidas võib liikumine, mille peamiseks missiooniks on selle maailma ettevalmistamine Jeesuse tagasitulekuks, rõõmustada oma nime 150. aastapäeval? Kui mitu aastapäeva peab meil veel tulema?“
„Nüüd on meil aeg olla Jumala inimlikuks hääleks, kutsudes inimesi välja vaimulikust Baabülonist. Kultuuri keskel, mis on segatud pluralismi, relativismi, humanismi ja hedonismiga, on Jumal kutsunud seitsmenda päeva adventiste olema vastukultuuriks, lõpuaja liikumiseks, mille iga liige – alandlikus Kristuse meelsuses – on valmis seisma õiguse eest ka siis kui taevad langevad,“ ütles ta.
„Ma kutsun iga seitsmenda päeva adventkogudust ühinema läbi Püha Vaimu väe lõpetamaks selle töö, mis meie kätte on usaldatud. Liikugem edasi üheskoos, igaüks töötades ühises püüdluses, nii organiseeritud kirik, selle institutsioonid ning toetavad teenistused...,“ ütles Wilson.
Wilsoni jutluse üheks fookusteemaks oli kiriku 1901. aastal Battle Creekis toimunud peakoosolek, mil kirik ei saanud oodatud hilise vihma väljavalamise õnnistuse osaliseks, mille kohta Ellen White uskus, et Jumal soovis oma kogudusele tol korral anda. Tuletades meelde White´i 1903. aastal saadud nägemust, tsiteeris Wilson sõnu, mille kohaselt jäi õnnistus tulemata juhtide suutmatuse pärast alanduda Jumala ette.
„Ma võin ainult siis juhtida, kui ma langen risti jalamile ning veedan isiklikult aega Jeesusega Tema Sõna kaudu,“ Wilson lisas. „Mul ei ole tarkust ega võimekust juhtida, kui ma vaid saan seda kõike Kristuselt. Ma tahan täna tunnistada teie ja oma Jumala ees, oma uhkust ja ülbust, oma isekust ning suutmatust veeta piisavalt aega Jumalaga palves ning Piibli uurimises ning prohvetikuulutamise vaimu uurimises,“ ütles Wilson viidates viimasena Ellen White´i kirjutistele. "Ma tunnistan teile oma kadedust ja enesekesksust. Ma palun teilt, mu kaaslased juhtimises, andestust. Ma tahan teha Jumala tahtmist. Ma tahan alanduda Jumala ette, ma tahan palvetada ja otsida Tema palet. Ma soovin hilise vihma väge oma ellu. Kas te ühinete minuga?“
Täitevkomitee aastakoosolek jätkus 10. oktoobril, mil peateemaks oli evangelism ja tunnistamine.
Ted Wilsoni jutluse tervikteksti leiate SIIT.
In English