Nii mõnedki kogudused, kus on rohkem lapsi ja
varateismelisi, murravad pead selle üle, kuidas kaasata oma koguduse
jumalateenistustele rohkem just seda eagruppi ja mil moel neid veelgi enam
kõnetada. Selle üle arutamiseks peeti laupäeval, 7. veebruaril Tartu kiriku
väikses saalis lastejumalateenistus.
„Selle õppepäeva idee tuli Aleksandr Tsugailt,“ ütles liidu
lastetöö juht Aiki Pärna, „ta arvas, et me võiksime vaadata, kas selline asi
pakuks inimestele huvi.“ Aiki selgitas taustaks, et meie jumalateenistuste
fookus ei ole enamasti lastel, aga Pärli koguduses, mille liige on ka
Aleksandr, on palju lapsi ja nad on juba paar aastat lastejumalateenistusi teinud
ning mõningane kogemustepagas on olemas.
Aiki ütles, et seekord oli eesmärk teha üks
näidisjumalateenistus. „Alustasime hingamispäevakooliga, mis oli tavaline:
lapsed olid vanuse järgi kahte rühma jagatud. Seejärel saime taas kokku saalis
ja jumalateenistust juhtis Aleksandr.“
Tartu kiriku väikses saalis oli maas vaip, samuti padjad.
Jumalateenistus algas lauluga – Liisu Jallai rääkis lastega laulu sisust,
esitas neile küsimusi ja arutas nende kogemuse üle. „See ei olnud lihtsalt ühe
laulu esitamine, vaid Liisu seostas selle laste kogemusega, et see laul oleks
isiklikum,“ kirjeldas Aiki.
Laulule järgnes ühine palve. Aleksandr võttis Jenga klotsid
ning küsis laste käest, missugune on Jumal. Igaüks, kes midagi ütles, sai
klotsi, mille ta pani torni. Aiki ütles, et lapsed tahtsid väga selles palves
osaleda ja mõtlesid aktiivselt kaasa. Esindatud olid palve erinevad osad:
ülistus, patukahetsus, eestpalve ja tänu. Ning kui öeldi aamen, siis lammutasid
lapsed torni ise ka ära.
Jutluseks oli Aleksandr võtnud kaasa palju pilte, mida ta
rääkimise ajal ükshaaval näitas ja järjest ruumi erinevatesse kohtadesse maha
pani. Pärast jutlust said lapsed nende piltidega memoriini mängida, vaadates,
kas neil on meeles, millest räägiti. Soovijad said memoriini pärast jutlust
lõpuni mängida.
Pärast lõunasööki arutati see lastele suunatud
jumalateenistuse kogemus omavahel läbi. Ka laste käest küsiti tagasisidet: iga
laps sai oma sõrmedega nullist kümneni näidata, missugune oli tema kogemus.
„Vastuseid tuli nullist kümneni. Mõnele suuremale lapsele see ei meeldinud,
kuna neile ei meeldinud väikeste laste sahmerdamine, nad tahaksid rohkem
kuulata,“ ütles Aiki ja lisas mõtte, millest Aleksandr ka hiljem rääkis: Pärli
koguduses on selline süsteem, et lapsevanem istub jumalateenistuse ajal oma
lapse kõrval, nii ei ole jutlustaja amet korda pidada, vaid see on sada
protsenti vanema vastutus. „Aleksandr rõhutas, et nad on selle Pärli koguduses
läbi teinud ja ka vanemaid koolitanud selles osas. Lastejumalateenistus ei ole
selline koht, kus sa annad oma lapse kellelegi teisele üle, et tema lapsega
tegeleks.“ Ühiseks aruteluks ja tagasisidestamiseks ning kogemuse
analüüsimiseks kulus pea kaks tundi.
Aiki sõnas sellele kogemusele mõeldes, et sai nüüd ise näha,
kuidas lastejumalateenistus toimib, enne oli vaid kirjeldust kuulnud. „Selline
formaat eeldab lapsevanematelt suurt tööd. Koolituse eesmärk oli, et me mõtleksime
kogudustes ka laste peale ja tooksime fookuse ka neile. Me ei pea tegema just
sellises formaadis jumalateenistusi, aga hea oleks, kui me ei vajuks sellesse
vanasse rütmi, et las need lapsed seal olla, vaid mõtleksime, et mingid
elemendid jumalateenistusest oleksid ka lastele: slaidid ja pildid jutluse
ajal, või mingi muu näidisvahend, mis aitaks neil jutlust kuulata ja paremini
kaasa mõelda, nii et jumalateenistus oleks neile arusaadavam. Paljud on seda
teinud, aga aeg-ajalt on vaja seda jälle meelde tuletada.“ Aiki pidas oluliseks
ära märkida, et lapsi kaasavad tegemised ei pea olema igal pool ja igal ajal
ühesugused, iga kogudus saab ise mõelda oma viiside peale. „Ja see, mis paar
kuud tagasi toimis, ei pruugi ühel hetkel enam toimida. See on protsess.“
In English