Kolmas naisteretriit toimus taas Pühajärvel

12.–14. septembril oli Pühajärvel kolmas naisteretriit. Retriit algas reede õhtul pereterapeut Annely Kaasiku ettekandega sellest, kuidas hoida suhteid – ühiste arutelude ja kogemuste jagamisega tekkis kohe retriidi alguses soe õhkkond. Laupäev algas hommikupalvusega, millele järgnes hommikujalutuskäik ja -ujumine Pühajärves. Hingamispäeva esimese poole teema oli oma emotsionaalsete vajaduste äratundmine ja nende reguleerimine. Psühholoog Svitlana Samoylenko rääkis erinevatest emotsionaalsetest vajadustest ning andis kuulajaile häid nõuandeid, kuidas mitte olukordadele reageerida, vaid neid analüüsida ja oma arusaamu ning emotsioone juhtida. Õhtul pidas naistearst Annemai Jallai ettekande perimenopausi ja menopausi kohta ning vastas naiste küsimustele kõiksugu tervisega teemadele. Päevale pani punkti Õnne Kivinurme kalligraafia-teemaline töötuba. Pühapäev algas samuti hommikupalvuse ja jalutuskäiguga, misjärel võeti retriit kokku ja soovijad said veel spaad nautida.

Retriidi korraldaja Kaile Tuvi sõnas, et selle retriidi eesmärk on anda võimalus naistele oma sõbrannaga kokku saada. „Et neil oleks segamata aeg, kui saab midagi natuke hingele, vaimule ja kehale, jagada oma muresid ja rõõme ja ka usku,“ sõnas Kaile. „Mind motiveerib see, et siia saavad tulla inimesed, kes muidu kirikusse ei tuleks, kellel on ehk eelarvamusi ja keda on raske kutsuda. Lähipereliikmete kutsumine ei olegi nii lihtne, eriti kui neil on kiriku suhtes tõrge tekkinud.“ Kaile rääkis, kuidas kõige suurem kompliment oli see, kui ühe koguduseliikme ema, kes oli retriidil koos oma tütrega, tänas selle retriidi eest ja ütles, et siin on nii toredad inimesed ja nüüd ta saab aru, miks tütar kirikus käib. „Ma tahan, et neil naistel tekiks arusaamine, et me ei ole kirikus üks kummaline seltskond, vaid tavalised naised, samasugused nagu teisedki, aga võibolla me jagame rohkem oma rõõmu ja lootust.“ Kaile lisas, et seekord oligi retriidil palju emasid-tütreid, kokku 9 paari. Ka õdesid oli ja üks vanaema-lapselapse paar.

Retriidi korraldamise kohta sõnas Kaile, et seekord oli retriit eelmiste kordadega võrreldes kuu aega varem ja suvelaagrid võtsid palju energiat, „aga Jumala abiga loksus kõik paika“. Retriidi teemade kohta ütles ta, et teemad tulevad ise kätte. „Hea tagasiside tuli Annely loengule perelaagris, sealt tuli idee teda ka naisteretriidil kuulata. Mõte paluda Svitlana rääkima tuli juba siis, kui ta Eestisse tuli. Ta on liidu töötajatele loenguid pidanud – tal on suur varu igasuguseid teemasid. Ja Annemaid püüdsime juba eelmisel aastal saada, aga siis ta ei saanud tulla, seekord küsisin juba varakult. Naiste tervise teema on naistele alati sobiv.“ Laupäeva õhtule soovitas keegi Õnnet ja Õnne oskas meid väga hästi õpetada ja juhendada. Naisteretriidi korraldamine ei ole üldse raske: naised on vastutulelikud ja innukad kaasa aitama,“ võttis Kaile korraldamise telgitagused kokku.

Retriidile mahub kuni 50 naist. „See on optimaalne arv, kui inimesed ei kao veel ära ja saab kõigiga suhelda, üle selle oleks juba konverents. See ei tähenda, et me ei võiks kunagi ka naistekonverentsi teha,“ mõtiskles Kaile.

Retriidil esimest korda osalenud Aili ja tema tütar Maarja ütlesid, et see oli väga hea võimalus aeg maha võtta ja ema-tütre aega veeta. „Sain siit ideid, kuidas asju teisiti teha, just see emotsioonide juhtimine, et ei reageeri, vaid meid õpetati analüüsima,“ ütles Aili. „Siis näed, et elu on tegelikult lill ja inimesed ei ole pahad.“ Kalligraafia kohta ütles Aili, et plaanib kindlasti seda edasi harjutada. „Õnne töötuba oli kirss tordil. Kavatsen edasi harjutada, see on mulle kannatlikkuse harjutamiseks väga kasulik – nõuab keskendumist.“

Retriidil koos osalenud Valve ja Rutti ütlesid, et see oli nagu tükike taevast maa peal. „Mulle väga meeldis see hingamise aeg, argielust välja tulemine. See on nagu uue maailma prototüüp, kus kurjust ei ole ja kurja sõna ei ole,“ sõnas Valve ja Rutti lisas, et retriit oli kindlasti väärt osalemist. „Kõik ettekanded olid väga head ja olen tänulik Jumalale ja korraldajatele.“

Õed Maarika ja Margit sõnasid, et retriidil on hea õhkkond. „See naiste seltskond oma rõõmude ja muredega tekitab mõnusa perekondliku vaibi,“ rääkis Margit ja Maarika, kes ootas retriiti juba eelmise aasta kogemuse põhjal, ütles, et see on nende kui õdede ühine aeg. „Siin on hea ja kerge olla, siin on helge õhkkond. Kõik teemad olid huvitavad ja retriit on väga hästi organiseeritud. Alguses arvasin, et siin on liiga palju usuasja, olin eelmisel aastal äraootaval seisukohal, aga ma ise tahtsin näha, mismoodi hommikupalvus toimub, siin ei olnud mingit pealesurumist. Siin tutvustatakse oma asja, ma ei tunne survet. Siin on mõnus kokkukuuluvuse ja peretunne ja laudkondade arutelud olid väga toredad.“ Margit lisas õele, et oluline on see, et inimesed julgevad aruteludes vabad olla. „Räägitakse ausalt oma muredest ja probleemidest, see meeldib mulle, et on turvaline olla – sa tead, et siit ei lähe need teemad laiali. Toimub õestumine.“

Marje tuli retriidile oma sõbranna Evega. „Olen väga tänulik ja rõõmus, et Eve mind kutsus ja sain siin olla. See andis mulle väga palju ja pani mõtlema, et sellel üritusel on väga hea korraldaja. Programm oli hästi läbi mõeldud ja kõnetas väga paljusid naisi. See tuletas meelde, et me peame oma muredega tegelema ja me ei ole neis üksi.“ Eve tõdes, et ka talle meeldis retriidi sisu. „See oli väga hästi üles ehitatud ja usun, et Jumal juhtis selle planeerimisel. Väga meeldis emotsioonide teema, et peame tegema enda emotsioonides inventuuri ja vaatama üle oma varud, et kuidas neid jaotada. Annemai ettekandest sain konkreetseid nõuandeid, mida saan enda kvaliteetseks eluks ja haiguste ennetamiseks ära teha. Et ei ole üldine tervislik eluviis, vaid konkreetsed asjad. See kõik on oluline, et oleksin ka vaimselt Jumala jaoks kättesaadavas konditsioonis.“

Tiina, kes tuli retriidile koos Ruthiga ja osales esimest korda, ütles, et väga meeldis Svitlana ettekanne emotsionaalsetest vajadustest, aga „terve see üritus oli väga mõnus ja nauditav. See oli aeg iseenda jaoks ja mul on väga hea meel, et mind kutsuti.“ Ka Ruth ütles, et pärast seda, kui on saanud end argiasjadest lahti kiskuda, siis retriidil jääks aeg nagu seisma. „Loenguosad meeldisid väga, kuulasin suure huviga.“

Annely jaoks, kes tuli laagrisse koos Merlega, oli tõeline aeg iseendale kalligraafia töötuba. „See, et sa teed ise midagi uut ja lood enda ümber ilu, on imeline, see oli väga-väga hea. Ja väga toredad olid ka meie saunaõhtud ja mullivanniõhtud ja jalutamisõhtud.“ Merle ütles, et retriit oli tema jaoks praegu väga vajalik argipäevast välja tulemine. „Kui naised tulevad kokku, siis mina olen alati rahul ja siis ei saagi midagi halvasti minna. Mulle oli seda nii vaja.“

Marju, kes oli retriidil oma tütre Aikiga, ütles, et kui tütar teda kutsus, oli ta kohe nõus. Kui ta on varasemalt kutsetest keeldunud, siis nüüd pani teda mõtlema see, et peab ikka kodust välja tulema. „Kui abikaasa surmast saab 11 aastat, siis mingil hetkel peab ärkama, peab midagi tegema, peab olema midagi, mis elus rõõmu pakub. Kaua sa istud seal metsas nagu kunksmoor,“ rääkis Marju rõõmsal ilmel ja väljendas, et retriit meeldis talle väga. „Kõik loengud meeldisid. Midagi teadsin ka enne, aga sain palju targemaks. Retriit on ka paraja pikkusega, et ära ei väsitaks. Mulle meeldis ka see, et siin oli igaühel keegi kaasas: emad tütardega, sõbrannad, õed – sain arutada tütrega asju, mida muidu ei saagi rääkida.“ Aiki oli sellega nõus: „See tekitab uuele tulijale turvalisema tunde, kui tal on keegi, kellega olla. Vahel on meil mingi üritus ja kui keegi tuleb väljastpoolt, siis ei olegi kedagi, kellega koos tuppa minna või jalutama. Aga see on hea mõte, et igaühel on keegi ja retriit läheb öösel toas edasi ja saab omavahel rääkida.“

Kaile väljendas oma tänu kõigile naistele, kes retriidile tulid. „Olen väga tänulik kõigile naistele, kes tulid. Naised ise on need, kes oma arutelude ja olemisega selle hea õhkkonna ja arutelud loovad. Meil on hästi toredad naised! Aitäh kõigile!“