Trans-Euroopa divisjon ja Newboldi kolledž korraldasid misjoni 150. aastapäevale pühendatud konverentsi

Trans-Euroopa divisjon (TED) ja Newboldi kolledž korraldasid aprilli viimasel nädalavahetusel koguduse misjonile pühendatud konverentsi Engaged in Mission 150 (150 aastat misjonitööd). Üritus andis võimaluse tähistada saavutatut, mõelda tänapäeva raskustele ja kinnitada pühendumust misjonitöö tuleviku suhtes.

Konverentsil käsitleti teoloogilisi ja missioloogilisi olukordi, millega TED praegu silmitsi seisab. Osalejad mõtisklesid mineviku õppetundide üle, mille eesmärk on kujundada tänast kogudust ja tööd.

Oma avakõnes võrdles TEDi misjoni tööharu juht Anthony WagenerSmith tänapäeva TEDi liikmete kogemust Vana Testamendi Jumala rahvaga, kes on pagenduses ja kaugel tuttavast territooriumist. „See reaalsus annab meile ainulaadse võimaluse mõtestada uuesti, mida tähendab olla üles tõusnud, vastukultuuriline ja misjonile suunatud kogukond,“ märkis WagenerSmith. „Ainult eksiilis,“ jätkas ta, „avastame uutmoodi, kuidas elada ustava vähemusena, mis kasvab laiusesse ja sügavusse, aidates teistel Kristuse tagasitulekuks valmistuda.“

Mäletamine ja jutustamine

David Trim, peakonverentsi arhiivide ja statistika juht, rääkis, et 20. sajandi jooksul saatis Põhja-Euroopa divisjon (nüüd TED) „ligi 1000 misjonäri Euroopast teistesse maailmaosadesse, kus nad kohanesid kohalike keelte, kultuuride ja tavadega“. See tõstatas Trimi jaoks võtmeküsimuse: „Kas meil on ikka veel sama raudne otsusekindlus jõuda Euroopasse, mis oli divisjoni asutajatel ja esimestel juhtidel?“ Seejärel esitas ta Euroopa adventistidele veel ühe väljakutse: „Mil määral on adventmisjon Euroopas kontekstualiseeritud ja mil määral on rakendatud Ameerika eeldusi?“

Naiste ajalooline roll TEDis

„Naised on olnud koguduse misjonile, eriti Euroopas, väga olulised,“ ütles Heli Otamo-Csizmadia, kes tõi esile naiste rolli pastorite, misjonäride, õpetajate ja vaimulike juhtidena. Alma Bjuggi näitel rõhutas Otamo-Csizmadia, et need naised esindavad Jumala kutsumise vaikset, kuid võimsat pärandit. „Nende jätkuv kohalolek kutsub kogudust üles täielikult omaks võtma ja kinnitama seda, mida ajalugu on juba ammu selgeks teinud: naised on alati olnud – ja on jätkuvalt – koguduse elu ja missiooni jaoks olulised.“

Otamo-Csizmadia liigutavas mõtiskluse järel kõnelesid ka seitsmenda päeva adventistide entsüklopeedia tegevtoimetaja Dragoslava Santrac, endine Lähis-Ida ja Nigeeria misjonär Sven Hagen Jensen ja Briti liidu (BUC) diakoonia juht Catherine Anthony Boldeau. Koos jagasid nad Elsa Lukkaneni, Christian Johannes Jenseni ning Donald ja Anne Layle'i lugusid, mis tõstavad esile pühendumise, alandlikkuse ja ohvrimeelsuse väärtusi. Layle'i perekonna puhul oli see ohvrimeelsus traagiliselt lõplik, sest nad kaotasid oma elu teenistuses 3. veebruaril 1981. aastal.

Kogu ürituse vältel toimusid vaheldumisi loengutega avatud arutelud ja oli võimalus jagada ka isiklikke lugusid.

Mineviku õppetunnid

Kuna TEDi ajalugu on juba üle 96 aasta, pühendati aega nii Euroopa misjonäride mõtteviisi käsitlemisele, kes saatsid adventmisjonäre teistesse maailmaosadesse, kui ka adventistide sisserändele TEDi. Val Bernard-Allen tõstatas keerulise ja valusa küsimuse: „Kas mõned Euroopa misjonärid teenisid koloniaalmõtteviisiga?“ Tunnistades, et me kõik oleme oma aja produktid, kutsus Bernard osalejaid üles tagama, et tänapäeva misjonäride ja juhtide mõttemaailm oleks kolonialismi jälgedest vaba.

Anthea Davis-Barclay rääkis Aafrika-Kariibi mere piirkonna sisserändest Suurbritanniasse pärast Teist maailmasõda, kui kolooniast pärit töölisi kutsuti aitama riigi ülesehitamisel. „Kariibi mere elanike märkimisväärse rände hulgas Suurbritanniasse identifitseerisid paljud end adventistidena,“ ütles Davis-Barclay.

Kristus, tarbimine ja kogukond postkristlikus kultuuris

Ajaloolisest mõtisklusest tänasesse päeva tulles läks vestlus kristlusjärgses kultuuris elamise keerukustele. Brendan Pratt, ülemaailmse misjonikeskuse sekulaarse ja postkristliku misjoni direktor, pakkus välja, et „tarbimisest on saanud postkristlikus kultuuris peamine rahvusreligioon“. Pratt näeb tarbimist kui „vaimset meelestatust, rahvusreligiooni ja institutsionaliseeritud isekust“. Siiski usub ta, et adventism pakub teoloogilisi vahendeid, et tarbimisviisiga tegeleda. „Kas on võimalik,“ esitas Pratt küsimuse, „et saame tarbimisse suhtuda veidi suurema mõttega sellest, mida tähendab olla inimene? Ja kas me saame postkristlikus kultuuris olla vastukultuuriline piiblikogukond, mis juhib inimesi suurema kujutlusvõime juurde?"

Michael Moynagh – koguduse kontekstuaalne paljunemine

Michael Moynagh kui külalislektori ettekanne tema visioonist Soul Space’i (hinge koht) kohta võeti soojalt vastu. Ta propageerib kristlikku misjonit kohalikes kogukondades ja tunnistab ühendatuse tähtsust tänapäeva maailmas. Misjonis kesksete märksõnade – kuulata, armastada, kogukond, tunnistada Jeesusest, kogudus, korrata – loeteluga rõhutas Moynagh, kui oluline on palve, pidev kuulamine ja suhete loomine.

Jumalateenistus, sõprus ja osadus

Kuigi suur osa ürituse tähtsusest koondus koosolekuruumidesse, oli sama oluline ka see, mis toimus väljaspool. Kirjanduskomisjoni liikmed töötasid väsimatult ühisavalduse kallal. Anthony WagenerSmithi, Tabatha Purple’i, Marianne Dyrudi ja David Trimi juhatusel koostas komitee dokumendi, milles visandati TEDi misjoni strateegilised väärtused ja tulevikusuund.

Korraldajad loodavad, et Misjon150 inspireerib pühendunud juhtide, pastorite ja koguduserajajate kogukonda ühinema TEDi jõupingutustega, et mõista, uurida ja lahendada ilmaliku, postkristliku misjoni väljakutseid Euroopas.

Eestist osalesid konverentsil meie liidu peasekretär Andres Ploompuu ja laekur Jaanus-Janari Kogerman. Koguduse misjoni 150. aastapäevale pühendatud artiklisarja saab lugeda kodulehelt meieaeg.advent.ee.